Administraator läks vahel väga närvi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Park-hotelli arhitekt on Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus, kes sai projekti valmis 1940. aastal. Sõja tõttu venis ehitus 1943. aastani. Majas asub Tartu vanim ja kuulsusrikkaim hotell.

FOTO: Kristjan Teedema

Ervin Abel ööbis alati toas number 17. Artur Rinne eelistas einestada mitte kohvikusaalis, vaid köögis. Ettekandja Malju müüs õhtustele svipsis kundedele maha terve kartulikotitäie pipart.

Omaaegsed Kalevi korvpalliässad, teiste seas Aleksei Tammiste, Anatoli Krikun ja Jaak Salumets, hõivasid Tartusse tulles alati just suure saali kõrval asetsevad kolm tuba.

«Oh, me olime neisse korvpallipoistesse kõik armunud,» ohkab Park-hotelli juhataja Eve Veede nüüdki, kui ammuste kümnendite ja oma kundede peale tagasi mõtleb.

«Need lood on kummalisest kummalisemad... Kuhu need aastad küll jäänud on!» küsib ta nukravõitu häälega.

Tänavu 28. veebruaril saab 40 aastat päevast, mil Eve Veede võõrastemajja 24-aastase tüdrukuna esimest korda tööle tuli. Pasportistiks.

Seitsmekümnendatel kehtis nimelt kord, et kui inimene jäi öömajale kauemaks kui kolmeks päevaks, oli tal kohustus end oma elukohta sisse kirjutada. Niisiis kõik pikemaaegsed külalised tuli sisse kanda ka hotelli majaraamatusse. Ning külalise passi löödi tempel.

Mütsid ja kraed

«Siin Tartu karusnahavabrikus käis sagedasti üks Tallinna ekspert, kes elas meil iga kuu terve nädala,» meenutab Eve Veede. «Varsti ei olnud ta passis enam kohtagi, kuhu tempel lüüa, ning siis oli sinna vahelehti vaja kleepida...»

Eve Veede meenutab, et kuna tollal oli karusnahk väga moes, said kõik hotelli töötajad osta tolle eksperdiga hea läbisaamise märgiks endale karusnahksed kraed ja mütsid. Tutvus maksis.

Eve Veede ülendati pasportisti ametist üsna ruttu administraatoriks ning just need administraatoriaastad on olnud see aeg, mida ta oma elus on kõige rohkem nautinud. «Oh need meie kunded – nad kõik on olnud fantastilised inimesed,» sõnab ta.

Veede kirjeldab, kuidas hotellis töötades saab oma külalisest paratamatult teada üksikasju, mille peale tavainimene kunagi ei mõtle. «Näiteks selle, et näitleja Aino Talvi on tegelikult Aino Pindam, sest passi peab ju küsima. Ning kui uksest astub sisse kuulus bariton Tiit Kuusik, siis selgub, et ta polegi Tiit, vaid hoopis Dietrich,» räägib Veede.

Ja kuulsa laulja Georg Otsaga seoses tuleb Eve Veedel meelde üks kurva alatooniga seik.

Eve Veede seisis oma kabinetis seljaga ukse poole, ees majutusplaan, ning tundis, et on hulluks minemas, nuputades, kes lähiaja külalistest mahub ära ja kellele tuleb eitav vastus saata.

«See töö ajas mõnikord väga närvi,» meenutab Veede. «Kuulen siis, kuidas keegi küsib leti ääres tuba. Ütleb, et ta on tulnud Tartusse arsti juurde.»

Eve Veede mäletab, kuidas ta siis administraatorile, kes seda tema käest omakorda küsima tuli, muudkui kordas, et ei ole ruumi, ei ole ega tule... Ning kuidas ta siis tajus kolleegi hääles midagi, mis teda ümber keerama sundis, ning nägi, et hotelli fuajees seisab Georg Ots isiklikult.

Georg Ots oli tulnud Tartu silmakliinikusse ning ega siis avalikult veel keegi tema kehvast tervisest midagi rääkinud.

Kekkoneni-tädi

Kui Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen 1964. aastal Tartut külastas, siis valmistuti selleks varakult. Hotelli toodi uut mööblit ja uusi vaipu. Eve Veede märgib, et tema siis majas ei töötanud, aga talle on seda lugu jutustatud.

Et just sel tunnil ja minutil, kui kõik oli ilus ja korras ning kui lugupeetud president hotelli uksest sisse astus, tuli keldritrepist üles plekkämbriga kolistades halli kitliga koristaja. Nägi presidenti, kohkus natuke, aga ometi söandas teda ilusasti tervitada. President Kekkonen võtnud koristajatädi tere loomulikult lahkesti vastu.

Eve Veede märgib, et veel aastaid hiljemgi, kui see naine hotellis enam ei töötanud, aga mõnikord majja helistama tuli, öeldi ta kohta, et see on see tädi, kes Kekkoneni vastu võttis.

Siis näitab Eve Veede 17. numbrituba, kus elas Ervin Abel. Abel ise olnud väga korralik ja tõsine inimene ning palunud endale alati just seda ruumi. Tema tuba nägi välja nii korralik, nagu ei elakski seal kedagi. See-eest Sulev Nõmmik leppis hotellis ükskõik millise toaga. Oma korralikkuse poolest jäi Nõmmik Abelile aga mäekõrguselt alla.

Põhjus, miks Artur Rinne kohvikusaalis einestada ei saanud, vaid parema meelega hotelli köögis endale serveerida palus, oli tema tohutu populaarsus.

«Rinne käis maakultuurimajades sagedasti ringreisidel,» selgitab Eve Veede. «Ja kui ta Lõuna-Eestis oli, siis peatus loomulikult meil. Niipea, kui ta siin kohvikus maha istus, oli kohe parv mehi ta ümber ja napsud väljas. Rinne ei saanud korralikult süüagi ja mingi eriline napsumees ta polnud,» meenutab ta.

Linna parim ettekandja

Park hotelli kohvik on mälestusväärne veel ühe persooni pärast ja see on kohviku legendaarne ettekandja Malju Aruk­­saar.

«Ta suri aasta tagasi, peielaua tegime siinsamas suures saalis,» lausub Eve Veede. «Ta oli aga fantastiline teenindaja. Hea jutu ja huumorisoonega. Et meil viibis siin sagedasti väliskülalisi – see on vale jutt, et Tartus ei lubatud väliskülalistel ööbida –, siis sai Malju siin ka oma võrratut saksa keele oskust demonstreerida.»

Park hotelli kohvik oli toitlustuskoht, mis allus Edu sööklale. Juhtus kuidagi nii, et sinna sööklasse tekkis kartulikotitäis terapipart, mille keegi oli ilmselt kogemata kas kogust või kaupa segamini ajades tellinud. Pipart läks kulinaarias vaja küll, aga seda oli terve kotitäis!

«Malju siis öelnudki, et andku kott talle kohvikusse, ta müüb selle maha,» räägib Eve Veede. Ja müüski.

Pärast lõunast sanitaartundi, mil hotelli kohvik õhtuks uksed uuesti lahti tegi, astusid sealt tööpäeva lõpul läbi ka ümberkaudsete töökohtade mehed, et võtta oma päev kokku. Õhtupoole võis kohvikus nii suitsu teha kui napsu võtta ja mõnikord oli õhk ikka päris paks.

Kui nüüd üks või teine kunde hakkas napsusena koju minema, ütles Malju: «Osta kotike pipart kaasa, siis sa ei saa kodus naise käest pahandada, kui niimoodi purjus peaga lähed. Palju ma panen sulle, 200 grammi või 300 või pool kilo?»

Eve Veede ütleb, et mitte keegi ei tea, mis need naised seal kodudes sellest pipratoomisest arvasid. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on, et mehed uskusid ettekandja Maljut. Ja Malju oskas oma ametis olla veenev.

Kunstiajaloolane Enriko Talvistu, kes keskkoolipoisina ja hiljem tudengina ka Pargi kohviku kunde oli, ütleb, et temagi mäletab ettekandja Maljut ja paljusid tolle aja kuulsusi, keda isegi on kohanud.

Talvistu kommenteerib, et eks kohvikus nautisid inimesed mingit omapärast kodanluseaegset hõngu. Kõik need uksed ja käepidemed, trepid ja koridorid, neis on midagi. Lisaks Anton Starkopfi skulptuur kaminalaual ning pallaslaste Elmar Kitse ja Aleksander Vardi maalid suures saalis.

Tasahilju elu

Praegu on Park hotellis vaikne. Kohvikusaalis einestavad hotellikülalised üksnes hommikusöögi ajal. Vaid suviti saab ka lõunat.

Eelmisel nädalal viibis majas üks soome perekond. Naine käis iluprotseduuridel, mees istus internetis ja kandis maja töötajaile ette, kui palju külma on Soome ühes või teises maanurgas. Siis läks välja autot soojendama, et tuppa tulles öelda, kui külm on hotelli ees.

Tagasi üles