Mis me nüüd siis teeme? Kas tõstame käed ja ahastame, kuidas Eesti tipp-poliitikud on jõudnud ajusurma äärele ega vääri enam mingit lugupidamist? Kas lööme käega, sest mis lootusi saab asetada riigi juhtimises ja tervisekriisi ohjamises inimestele, kes ei suuda isegi uue presidendi nimes kokku leppida?
Tegelikult pole katki midagi. Vähemalt protsessi mõttes mitte. Kõik, mida seni oleme näinud, vastab igati ideele, mida riigipea valimise kord ette näeb. Pikk konsultatsioonide jada, liitlaste otsimine, aga ka kavaldamine ja kombineerimine ongi selles variandis paratamatu. Pole pääsu potentsiaalsete kandidaatide korduvast kompamisest, osade välistamisest ega ka vajaduse korral kord juba välistatud variantide juurde naasmisest. Nii ei pruugi olla ilus, aga teisiti ei saa.