JÄRELEHÜÜDED ⟩ Jaan Kaplinski mõte ja mõistus jäid temaga viimse hetkeni

Copy
Jaan Kaplinski kodus tänavu 15. jaanuaril.
Jaan Kaplinski kodus tänavu 15. jaanuaril. Foto: Antti Häkli / «OP» / ERR

Pühapäeva õhtul haiglas surnud Jaan Kaplinski viimastest elupäevadest ja kogu elustki rääkisid Tartu Postimehele tema abikaasa Tiia Toomet ja poeg Lemmit Kaplinski ning teda meenutasid Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher, Tartu linnapea Urmas Klaas, kirjandusteadlane Peeter Olesk ja sotsiaalteadlane Marju Lauristin.

Tiia Toomet

lesk

Tiia Toomet
Tiia Toomet Foto: Kristjan Teedema

Jaan oli viimased kaks päeva Tartus haiglas, viimati olime temaga koos eile. Ta suri eile õhtul. Igal asjal on oma aeg ja iga inimese elul on ka oma aeg, tema aeg sai läbi nüüd. Oma sitkuse ja tahtejõu najal ta üldse nii kaua vastu pidaski.

Ta teadis seda juba väga kaua aega ette ja oli valmis, aga kirjutas edasi ja püüdis elada edasi, olla olemas nii kaua, kui sai ja jaksas. Õnneks olid ka mõte ja mõistus olemas, neid ei võetud temalt ära, aga ta muutus väga nõrgaks, keha lihtsalt ei jaksanud enam elada. Ta ei protesteerinud ega kaevelnud oma haiguse üle, vaid püüdis võtta elust kõike nii palju, kui tal oli sellisena võimalik.

Preestri käest oli ta oma patud andeks saanud ja ära teinud need tööd, mis ta tahtis teha. Pooleli ja lõpetamata ei jäänud midagi.

Berk Vaher

Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees

Berk Vaher
Berk Vaher Foto: Kristjan Teedema

Oma malbe oleku juures oli Jaan Kaplinski siiski paras juurikas. Ta ei muutunud kunagi selliseks klassikuks, kes lasknuks end ja oma loomingut vaguralt «valmis saanuna» ja turvaliselt distantsilt imetleda. Avaliku intellektuaalina ta sekkus, ärritas, tekitas poleemikat, mis küllap mõjutas ka paljude suhtumist ta teostesse. Aga sellisena olid ja on need teosed elusad ja ühisteadvuses «nihelemas» – ning nii mõneski, mida ta ajast välja või ajale vastu ütles, osutus ta olema ajast ees. Kas või Greta Thunbergi järgijad võivad Kaplinskist palju omast leida.

Ta oli maailmamees ning me oleme Kaplinskist paljuski isekeskis rääkinud – ka jaanuaris juubelikonverentsil –, aga enam peaksime saama aimu tema loodu tähendus(t)est seal laiemas maailmas, sest nii saame aimu oma keele ja kultuuri tähendus(t)est laiemas maailmas. Ehk oskame siis neid ja üksteist rohkem hoida.

Peeter Olesk

kirjandusteadlane

Peeter Olesk
Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Uudis sellest, et Jaan Kaplinski lahkus teisele poole head ja kurja, jõudis meieni väga ootamatult, kuigi me teadsime, et ta on raskesti haige juba pikemat aega. Ta oli kodune, pikali, kuid ta töötas arvutiga nii kaua, kui käed veel liikusid, nii et ta pidas vastu kuni selle lõpuni, millel enam uut peatükki elavast inimesest juurde ei tule. Selles mõttes oleme meiegi õnnetud, sest üks Eesti luule ja, ma söandaksin ka öelda, Euroopa luule olulisi loojaid on oma töö lõpetanud.

Ma tutvusingi Jaan Kaplinskiga ennekõike kui luuletajaga, sest tema kogu «Tolmust ja värvidest» oli ilmumise ajal väga avastuslik noorele koolipoisile. Mis on värvid, seda paneb nägija ikka tähele, aga kui imepisike võib olla tolm, selle peale ei pruugi ta tulla, talle on tolm asi, mis tuleb ära koristada. Jaan Kaplinski näitas, et tolm ei ole mitte ainult hingamist takistav olmekraam, vaid on ka midagi, millega saab mõõta nii asjade väiksust kui ka püsivust.

Sealt edasi oli juba loomulik jälgida, mida uut ta kirjutab ja mida uut ta ette võtab, sest näiteks see, et ta oli üks 40 kirja kaasautoreid, oli ju tegelikult tegu, mitte luule. See, kuidas ta selle kirja allakirjutamise suhtes hiljem käitus, oli samuti tegu. See, kuidas ta tõlkis, oli tegu, ja see, kuidas ta mõtles, oli ka tegu.

Me nägime Jaan Kaplinskit väga mitmest küljest. Kui me nüüd otsiksime kõikide nende külgede ühist nimetajat, siis ma ütleksin, et see oli ikkagi suhtumine loodusesse suure algustähega või olemisse suure algustähega, kuhu inimene kuulub. Mõnikord nagu värvilaik, mõnikord nagu tolmukübeke.

Vahetasime mõned kirjad, nende teemaks oli Jaan Kaplinski kui kiire inimese töö. Mul oli kahju, et ta jättis omal ajal väitekirja pooleli ja jõudis avaldada ainult mõned märkmed, aga need on siiamaani huvitavad, kuigi nad ei andnud tolle aja mõistes akadeemilise töö mõõtu välja.

Oli aeg, kus ta oli majanduslikult väga keerulistes olukordades. Mitte kogemata või lühikest aega, vaid pikemat aega. Et sellest välja tulla, tuli teha palju lauatagust tööd. Seda ta ka tegi. Tema artiklid olid sageli väga tihedad ja nõudsid suurt keskendumisvõimet ja ma saan aru, et see püsis tal ka haiguse kiuste. Selle haiguse täpset diagnoosi ma ei tea, aga see avaldus selles, et lihased hakkasid kärbuma, ta kaotas jõu, ta ei leppinud sellega ja ta ei leppinud ka sellega, et teda ühel päeval ei ole, kuigi ta ei tahtnud kannatuste pikendamist lõpmatuseni, ja nüüd need kannatused ongi läbi.

Tema suurusjärku inimene väärib ka kõikidele nähtavat ja arusaadavat mälestamist. Üks asi niisuguste mälestusmärkide reas on Jaan Kaplinski kogutud artiklid, olgu või siis tema esseistika. Praegu on Tartus kombeks püstitada raamatuinimestele istepinke. Viimati tehti seda Villem Ernitsa auks Tähtveres, aga istuvat Jaan Kaplinskit ei kujuta ma päris hästi ette.

Minu jaoks oli ta seisev ja mõtisklev Jaan Kaplinski, kes võibolla paljusid asju hoidis endale.

Ta ei olnud oma mõtetega väga pealetükkiv, ta võis kuulata ka teist inimest väga tähelepanelikult. Ta elas kaasa väga suurele maailmale, kui mõelda ainuüksi sellele, kui mitmest keelest ta tõlkis, kui mitmekeelseid kultuure ta vahendas, nii et ta oli omal viisil uue põlvkonna entsüklopedist.

Muidugi oli tal omajagu vastaseid, kuigi ta ei olnud põrpiv, nii nagu seda sõna armastab kasutada Toomas Hendrik Ilves. Talle ei sobinud ka heakodanlik või väikekodanlik rahulolu.

Ta oli liikuv hing, liikuv mõtleja ja liikuv tundleja ning jäi selleks. Ja jääb minu jaoks ka edaspidi.

Lemmit Kaplinski

poeg

Lemmit Kaplinski
Lemmit Kaplinski Foto: Sille Annuk

Jaanile mõeldes tulevad kõige esimesena meelde lõunaeined meie maakodus Mutiku talus. Parematel aegadel oli meid seal söögilaua ümber ligi tosin. Jaanile meeldis lõunalauas väga rääkida maailma mõistmise ja tunnetamise teemadel, seega on mul natukene kummaline lugeda tema esseesid, mis neid samu teemasid käsitlevad, sest olen neid kuulnud korduvalt lapsepõlves piimalurina ja kohvilõhna kõrvale.

Jaan oli väga suur loodusesõber. Maamaja ostes tahtis ta sinna rajada konnade kaitseala, mis kätkes endas seda, et ligi 12 hektari suurust metsa ei olnud tal plaanis majandada. Mis veel meenub, on see, et ta armastas väga kasse. Meie pere kassidega rääkis ta jidiši ja prantsuse keeles. Peamiselt seepärast, et teiste pereliikmetega ta neis keeltes pikki vestlusi pidada ei saanud, ega kassidki vist neid keeli mõistnud, aga vähemalt nad kuulasid.

Ainukesed, keda Jaan ei sallinud, olid koprad. Need tegid maakodus kraavikallastel palju pahandust. Kraav paisus nende töö tõttu vahel isegi väiksema järve suuruseks. Kopraid ta tõesti kirus.

Isana oli ta pigem leebe. Kippus vahel kurtma, et kodus on täielik laste võim, mis on ka loogiline, sest Jaan oli üksik laps. Lapsi on tal aga terve hulk ning lapselastest võib terve jalgpallimeeskonna kokku panna. Laste taldrikutelt pudrujääke süües ta alatihti ohkas.

Kõige tormilisem aeg nii Jaanile kui kogu perele oli ilmselt 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus, mil piirid avanesid ja temast sai nii mõneski mõttes Ida-Euroopa staarkirjanik. Siis saime võimaluse käia välismaal, lennata lennukiga, süüa McDonald'sis. Jaan oli tol ajal sellest elust päris õhinas, aga tegelikult ta väsis kommertskultuurist väga kiiresti. Võib öelda, et ta ei leidnud nõukogude süsteemis kodu, aga ta ei tundnud end hästi ka kommertslikus läänemaailmas.

Mis puutub Eesti poliitikasse, siis ka see muutus talle ühel hetkel liiga tormiliseks ning sellest ta taandus juba hulk aega tagasi. Samas oli Jaan kuni lõpuni sotsiaaldemokraatliku erakonna liige. Ta võis vahel küll lõunalauas mingeid asju kiruda, aga temas ikkagi oli see veendumus, et oma riigi ja poliitelu korraldamisel on vaja kaasa rääkida, isegi kui see tekitab kohati vastumeelsust. Mind on ta neis asjus alati toetanud.

Marju Lauristin

sotsiaalteadlane

Marju Lauristin
Marju Lauristin Foto: Raul Mee

Jaan Kaplinski on ja ei ole lahkunud, ta ei astu enam oma veidi hõljuval kõnnakul üle Toome ega kõnni Emajõe kaldal, kuid ta on ikka seal, hiigelsuure kuu helendavas valguses, puude pikkades varjudes, kõndides üle tumeda jõe, mille kaldad lahutavad olevat olematust ja teevad olematu olevaks.

Selle piiri hapruse tunne, mis lahutab igapäeva värvikirevust kõiksuse põhjatust sügavusest, oli Kaplinski luules ja olekus tajutav juba siis, kui me kaheksateistaastaste tudengitena tollal veel varemetes Tartus kokku saime ja pikaks eluks suhtlema jäime. Jaan ehk Janka, nagu me teda hüüdsime, tuli meie hulka, kandes endas mõõtmatut ja sõnatut valu hävinud kodust, teadmatusse kadunud isast. Neist asjust siis ei räägitud, neist vaikiti üheskoos. Koos loeti luulet, räägiti kirjandusest, ajaloost, filosoofiast, usust. Alles aastakümneid hiljem kirjutas Kaplinski oma Tartu lapsepõlvest ja noorusest pihtimuslikes proosaraamatutes «Isale» ja «Seesama jõgi». Kuid algusest peale väljendus ta luules kildudeks purunenud maailma igatsus terviku järele ja püüd pääseda argielu suletusest piirideta vabaduse ja valguse poole.

Kaplinski elas meie hulgas, kõndis Tartu tänavatel, istus Riigikogus ja kõneles maailmaga vaimse vabaduse saadikuna, maailmakodanikuna ja samas ühe mitu korda maani maha põletatud ja tuhast uuesti üles tõusnud, maailma jaoks peaaegu ebareaalse linna aukodanikuna. Au kodanikuna. Au, mille välistest märkidest ta ei hoolinud, kuid mille sundi ta ei jätnud kuulmata, kui oli vaja astuda üles kasvõi ühena kõigi vastu, et kaitsta neid väärtusi, milleta ta ei kujutlenud maailma elamisväärsena: eesti keele rikkus, ideoloogiast kammitsemata vaimsus, vägivallatu ja avatud maailm, austus kõige elava vastu, inimese loomulik ühtekuuluvus loodusega.

Jaan Kaplinski kaheksa aastakümmet tagasi Emajõe kallastel alanud teekond on viinud ta meie seast ära lõputusse valgusesse. Me peame täna väga tasa käima, silmad maas, et märgata tema kerge, justkui tuulest kantud kõnnaku jälgi Tartu tänavail. Jaan Kaplinski kirjutatud ja kõneldud sõnad ajavad juuri meie rahva hinges ja sünnitavad igavikulisi mõtteid veel paljudes põlvedes .

Urmas Klaas

Tartu linnapea

Urmas Klaas
Urmas Klaas Foto: Kristjan Teedema

Jaan Kaplinski Tartu oli eelkõige inimestega Tartu. Läbi inimeste ja oma sugupuu oli Jaan Kaplinski näinud ja kogenud väga erinevaid aegu Tartust ja tartlastega. Ta kirjutas oma luuletuses: Ma olen Toomel sündinud, käinud all-linnas koolis, mänginud varemetes ja Emajõe luhal, armunud, abiellunud, luuletanud, heitnud meelt; olen siin, aga tean, et siit ma ei ole. Ometi tegi suure tartlase Jaan Kaplinski siin – Tartus – olemine sellest linnast vaimsusega linna, paiga vaimuga linna ja inimeste linna.

Jaani ausad ja otsekohesed mõtted Tartust ja meie linna käekäigust on tartlastel mitmete aastakümnete jooksul aidanud endale otsa vaadata ja Tartut seeläbi linnalikumaks linnaks vormida ja elada, näha Tartut maailmamehe kõrvalpilguga, kuid samas nii sõbraliku poolehoiu ja kaasaelamisega.

Jaan Kaplinski oli küll sündinud juba peale Eesti iseseisvuse kaotamist 1941. aastal, kuid omamoodi oli ta oma luuletustes ja proosas just selleks suurmeheks, kes tõi sõnumeid, kontakte ja suurt pilti aegade tagant – ka nende aegade tagant, millest arvatakse sündinud olevat inimkond ja algkultuurid. Ja eks oli Jaanis kõik see aeg olemas ka see vabaks riigiks saamise tung ja tahe, ta on olnud mitmete oluliste tekstide, pöördumiste ja artiklite autor ja liikumiste eestvedaja, rääkimata Eesti iseseisvuse taastamisest 1991. aastal.

Langetan leinas pea Tartu aukodaniku ja kirjaniku Jaan Kaplinski lahkumisel. Sügav kaastunne perekonnale.

Copy
Tagasi üles