Emajõe paplialleede kujunemine püsib segane

1930. aastate lõpu vaade kesklinna poolt Kvissentali poole. Taamal on üle Vabadussilla selgelt näha noorte lehtpuude rivi. Dendro­kronoloog Alar Läänelaid nentis, et vastuolu dokumentide ning sadakond aastat praktiseeritud puurproovimeetodi vahel on talle esialgu mõistatus. Foto: Erakogu

Emajõe vasakkalda ligi 80-aastaseks peetava papliallee õige vanus pole ikka päevselge, sest dendro­kronoloog Alar Läänelaiu puurproovid viitavad pigem sõjajärgsele kui sõjaeelsele istutusele.

Tartu aastaraamat «Tartu V» kõneleb, et 1935. aastal istutati Emajõe vasakkaldale, st Ülejõe-poolsele kaldale Vabadussillast ujulani 237 paplit. Läänelaiu võetud kolmeteistkümne papli puurproovi järgi algab aga vaid ühe aastarõngarida 1930. aastal, vanuselt järgmise oma alles 1938. aastal ehk kolm aastat pärast kirjalikult talletatud istutusaega.

Praegu on alleel elusaid papleid 231, kaks puud on kuivanud. 7. detsembril puuris Alar Läänelaid koos kahe abilisega allee jõepoolse rea puudest kahtteist, alustades Kroonuaia silla poolses otsas esimesest puust ning loendades proovivõtuks iga kümnenda puu.

Õõnsate puude korral võeti proov lähimast naaberpuust. Lisaks puuriti üht rivist väljas kasvavat laiema võraga paplit enne lodjakoda.

Külm võis kahjustada

Sellest, et 1930. aastate lõpul kasvasid jõe vasakkaldal kahes reas noored lehtpuud, annavad kinnitust sõjaeelsed fotod, millel on näha sõjas hävinud hooneid ning Vabadussild, mille taganevad Nõukogude väed purustasid 1941. aastal.

Alar Läänelaid nentis, et vastuolu dokumentide ning sadakond aastat praktiseeritud puurproovimeetodi vahel on talle esialgu mõistatus. Nagu haljastusajaloolane Heldur Sander, nii pidas ka Läänelaid võimalikuks, et osa puid kuivas sõjaaegsete käredate talvede järel ning asendati pärast sõda uutega.

«Paplile on ka iseloomulik kännuvõsude ajamine,» märkis Sander. «Kui kuivanud või poolkuivanud paplid maha saagida, võib juurestik töötada ja uinuvaist pungadest ümber kännu jalami võivad kasvada uued võrsed.» Seda versiooni Läänelaid siiski usutavaks ei pea.

«Vanempuud olid istutatud sirgete ridadena, kuid nende juurevõsust tekkinud järglased peaksid paiknema sinka-vonka,» põhjendas Alar Läänelaid. «Seda me Emajõe ääres aga ei näe, paplid kasvavad ühesuguste vahekaugustega ja ridadena nagu istutatud puud kunagi.»

Vasakkalda paplite puurproovide graafikust on näha, et suuremal osal puuritud puudest on moodustunud südamik 1940. aastal ja hiljem. Läänelaid leidis, et kõigi paplite 1947. aasta rõngas on väga kitsas, mis võib viidata istutusjärgsele šokile.

«Puude istutamisel saab juurestik vigastada ning istutusjärgsel suvel jääb puul kasv kinni,» täpsustas Läänelaid. Kuid ta ei välistanud, et ahas aastarõngas on põhjustatud millestki muust kui muldapanekust ning tegelik istutusaeg on siiski varasem.

Läänelaiu sõnul vajaks kontrollimist ka versioon, et ebasoodsail suvedel on jäänud mõnes tüveküljes aastarõngas moodustumata, kuid selle kindlakstegemiseks oleks tarvis võrrelda Emajõe-äärsete paplite aastarõngaste rida sama liigi puudega teistsugusest kasvukohast.

Tartu linnadendroloog Kaire Zimmer ning linnamajandusosakonna juhataja asetäitja Andres Pool ei söandanud esialgu puurimisuuringu tulemustest paistvat vastuolu kommenteerida.

Kadusid kõik vahtrad

Veel saladuslikum on ametnikele aga Emajõe paremkalda ehk Supilinna-poolse papliallee tekkelugu. Õigemini, 1936. ja 1937. aastal praegusele paplite kasvukohale, Kartuli tänava otsast vabaujulani istutatud vahtraallee kadumise lugu.

Vahtrate istutamise kohta on samuti kinnitus nii Tartu sõjaeelses aastaraamatus kui ka mustvalgel fotol. Praegu kasvavad sellel kohal vasakkalda puudega samas mõõdus paplid.

Alar Läänelaid puuris paremkaldal kümmet paplit, saades vanima puu aastarõngarea alguseks 1941. aasta.