1897. aasta rahvaloendus andis ülevaate ka lõbutüdrukutest

Henri de Toulouse-Lautreci maalitud stseen 19. sajandi Pariisi lõbumajast. Foto: Repro

Maailma vanimat ametit pidas Tartus üle saja tüdruku ning Tartus oli mitmeid avalikke maju. Prostituudi tunnust polnud 1897. aasta loenduslehel kirjas ja see lisati eraldi juurde. Sellisena oli see üks suurimaid juurdekirjutatud tunnuste rühmi. Kuna selle tunnuse alamärkimine on tavaline, siis on ka Tartus põhjust kahtlustada oluliselt suuremat lõbutüdrukute hulka.

Andmete järgi oli prostituute samas suurusjärgus õppejõudude ja sõjaväelastega, kuid kümme korda vähem kui üliõpilasi.

Kui jätta kõrvale ametid, mille esindajate arv ei ületanud sadat inimest, oli prostitutsioon Tartus  kahtlemata lokaliseeritumaid elukutseid.

Tillukeses kvartalis Peetri, Roosi, Maarja ja Mäe tänava ääres, kus üldse oli vahest kümmekond maja, tegutses tervelt viis bordelli, mis pakkusid tööd ligi veerandile Tartu prostituutidest. Pea samapalju prostituute töötas Pikal, Põik ja Fortuuna tänaval. Võrreldes Ülejõega oli kesklinnas prostituutide arv väike. Üks bordell asus ka Supilinnas Oa tänaval.

Isegi Tartu-suguses linnas oli prostituutide kontingent üsna rahvusvaheline: eestlannade kõrval leidus siin ka sakslannasid, venelannasid, lätlannasid ja isegi üks ungarlanna.

Peetri tänava kvartalis pidas keegi Vilniusest pärit madaam põhiliselt ukraina tüdrukutest komplekteeritud avalikku maja.

Väljavõte Veiko Berendseni ja Margus Maiste raamatust «Esimene ülevenemaaline rahvaloendus Tartus 28. jaanuaril 1897».