Heljo Pikhof: ka nooruse linn Tartu ei püsi igavesti noor

Heljo Pikhof Foto: Erakogu

Kui võetakse arvesse nende vajadusi, kes päris noorusuljusega enam ringi ei tuiska, teeb see elu mugavamaks meile kõigile.

Meie kodulinn Tartu – ülikoolilinn, nooruse linn – vananeb. Asi ei ole mitte selles, et selle oleksid ühtäkki üle ujutanud igavesed üliõpilased. Asi on lihtsalt selles, et Eesti ja laiemalt Euroopa üldiste rahvastikutrendide vastu oleme meiegi võimetud: lapsi-noori on meil vähem, elatakse aga varasemast hoopis kauem.

Paar arvu, et suundumusest aimu saada. Tartus on ligi 95 000 elanikku, 65+ vanuserühmas neist (mullu) 18 188. Kui üksi (oma eluruumis) elava pensionäri toetust sai toona 5810 inimest, siis kümmekonna või pisut enama aasta pärast prognoositakse nende hulgaks juba 20 000. Tegu on umbkaudse arvestusega, sest keegi ei tea ette öelda, kui paljud vanurid veedavad vanaduspõlve pere rüpes või on hooldusasutuse katuse all. Üks on kindel: linn peab oma eakatele pühendama senisest rohkem hoolt – see on paratamatus.