Aksel Part: kummaline festival või tulevikuargipäev

Aksel Part Foto: Kristjan Teedema

Autovabaduse puiestee kihab elust. Õhtul last basseinist välja tirides tasub aga hetkeks peatuda ja alale pilk heita. Seetõttu, et sealse autovabaduse peaeesmärk on panna mõtlema, milline üks tänav üldse olla saaks ja võiks. Autovabaduse puiestee on niivõrd uudne, et keeruline on näha seda visioonina millestki argisest. Pigem nähakse seda kui eriskummalist festivali, mis on kaduv, ajutine, mitte päris.

Seetõttu tulebki ehk lapsele veel viis minutit basseinis lubada ning teadlikult võtta hetk, et mõelda, mis tundeid tekitaks päris tänav – jääv, argine –, mis näeks välja ja toimiks nagu autovabaduse puiestee. Tänav, kus on palju eri eas inimesi, mängupaigad, tänavatoit, rannatoolid, koosolekualad ja alati mõni tuttav, kellega juttu ajada. Kontserte päris sama palju poleks, aga ka neid võiks siiski tihti kohata – või vähemalt kitarri tinistavat tänavamuusikut.

Seni tüüpilist tänavat – enam-vähem piisavalt laiad kõnniteed, kaks-neli sõidurada autodele, heal juhul ka mõni pink ja puu – on Tartus ja mujal maailmas loodud nii kaua, et sellest on saanud ainumõeldav normaalsus.