Rahvaloenduse metoodikajuht: Tartu on naiselik linn

Käimasoleva rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht emeriitprofessor Ene-Margit Tiit näitab TÜ matemaatika- ja informaatikateaduskonna muuseumis kunagist tehnikaimet (arvuti esipaneel), millega Moskvas rahvaloenduse andmeid töödeldi. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli matemaatika- ja informaatikateaduskonna emeriitprofessor ning statistikaameti vanemmetoodik Ene-Margit Tiit räägib esimestest rahvaloendustest ning prognoosib, et Tartu rahvaarv jääb ka aastate pärast senisele tasemele.

Esimene suurem teadaolev rahvaloendus oli Eesti aladel 1881. aastal ja selle järgi elas Tartus 29 974 inimest. Kui usaldusväärseks seda arvu võib pidada?

Vanemate rahvaloenduste andmed on ikka hästi täpsed. Inimesed ei mõelnud nii, et need on minu isikuandmed ja ma ei taha neid avaldada. Rahvaloendajaid oli palju ja nad käisid kõik elanikud läbi.

Miks see loendus tookord üldse korraldati?

Just sel ajal hakati igal pool maailmas tegema rahvaloendusi ja loendusi tehakse selleks, et oleks teada rahvastiku ressurss ja paiknemine. Vanasti tehti näiteks selleks, et oleks teada, kui palju oli valitsejal alluvaid. Aga üldiselt ikka selleks, et suuta elu korraldada.

Selleks ajaks tehti juba paljudes Euroopa maades kaasaegseid rahvaloendusi ja siin oli ikkagi Tsaari-Venemaa kõige haritum nurk. Siin olid baltisakslased, kes suhtlesid Euroopaga ja kellel oli euroopalik mõtlemine. Kogu eesrindlikum mõtteviis tuli Tsaari-Venemaale Baltikumi kaudu.

Balti parunid taotlesid tsaarilt luba ja kuna see mõte hakkas jõudma ka isevalitseja ringkondadesse, siis see luba ka anti. Seda kolme kubermangu loendust käsitleti mingis mõttes kui prooviloendust kogu Tsaari-Venemaa jaoks. Esimene ülevenemaaline rahvaloendus oli 1897.

Kuidas vanasti loendusi tehti?

Kõige lihtsamal viisil. Loendajad käisid läbi kõik majad ja korterid. Neil olid trükitud küsimustikud, kuhu kirjutati vastuseid. Esialgu oli küsimusi võrdlemisi vähe ja see ei võtnud eriti palju aega. Loendaja kirjutas pliiatsiga ja kui ülevaataja tahtis teha hiljem parandusi, siis tehti musta või punase tindiga juurde.

Ja neid lehekesi töödeldi umbes samamoodi, nagu käib valimistulemuste ülelugemine: kallatakse kastist laua peale ja nobedate näppudega daamikesed sordivad neid hunnikutesse. Esimest korda näiteks sorditi eraldi mehed ja naised. Siis sorditi vanuse järgi, siis tegevusvaldkonna järgi jne.

1881. aasta rahvaloenduse lehed analüüsiti väga põhjalikult läbi ja sellest on säilinud väga palju värvilisi tabeleid.

Loendusega saadi teada rahvaarv, aga mida veel?

Väga oluline oli soo ja vanuse jaotus. Väga huvitav info oli ka selle kohta, milliseid ameteid inimesed pidasid. Eesti aladel olid valdavalt põllumehed ja nende perekonnad, aga linnades olid näiteks käsitöölised, voorimehed, poodnikud jne. Muu hulgas tehti selgeks, kuidas need ametid jagunesid erinevate rahvuste esindajate vahel.

Esimesel loendusel küsiti ka kirjaoskust ning teisel loendusel lisaks kõrgema taseme koolis käimist. Need olid väga huvitavad andmed.

Näiteks esimese loenduse ajal ei olnud Eestis veel kõigil kirjutamisoskust. Valdavalt oli lugemisoskus. See sõltus muidugi vanusest.

Aga teise loenduse ajal oli Eestis juba üldiselt kirjaoskus ja kokkuvõtetes ka märgitakse, et Eesti- ja Liivimaa kubermangus oli rahval märksa suurem kirjaoskus kui kogu muul Venemaal, sealhulgas Moskvas ja Peterburis.

Mida veel küsiti?

Küsiti näiteks tervise kohta. Küsiti, kas on pime, kurt, tumm või nõdrameelne. Ja kui, siis kas sünnist saadik või hiljem jäänud. See oli üsna karm küsimus ja nii enam ei küsita. Teisel loendusel tehti selgeks ka pere suurus. Maal olid suured pered, linnades oli ka palju üksikuid inimesi ja linnapered olid väiksemad. Küsiti ka rahvust, usku ja kodust keelt.

1897. aasta loendusel on kirja pandud isegi see, kus ja kui palju oli Tartus prostituute.

Ametite loetelus oli prostituut täiesti olemas ja seda küsiti üle terve Venemaa. Teiseks küsiti ka elukohta, ja kui keegi analüüsi käigus need asjad kokku viis, oligi selge.

Kuidas poliitiline kord on küsimustikku muutnud?

Ei ole väga muutnud. Statistika seisab poliitikast eraldi. Aga näiteks usku Nõukogude ajal küll ei küsitud. Ka esimesel iseseisvusajal vaieldi üsna palju, kas usku küsida või mitte. Ja väikese häälteenamusega jäi peale, et küsitakse.

Praegu pole usk enam rahvusvaheliselt kohustuslik küsimus. Selle küsimine on tõesti riikide endi otsustada. Usk kuulub pigem delikaatsete küsimuste hulka. Ka meil on sellele vastamine vabatahtlik.
Kui tõepärased Nõukogude ajal tehtud rahvaloendused ikkagi olid? Oli siis ju ütlemine, et on vale, suur vale ja statistika.

Nii ei öeldud mitte ainult Nõukogude ajal, vaid see on väga paljudes riikides levinud ütlus. Ma arvan, et Nõukogude ajal tehtud rahvaloenduste andmed olid usaldusväärsed. Nad olid täpsed, sest inimesed olid väga täpselt registreeritud.

Mõned probleemid muidugi olid. Näiteks Tartus olevad sõjaväelased olid n-ö väljaspool arvestust. Ka ajateenijad – nad küll loendati, kuid jaotati oma kodukohtade vahel ära, et mitte näidata, kus on suuremad väekontingendid. Kuid sõjaväelaste pereliikmed loeti elanikkonna hulka. Nii et mõningad moonutused tõesti olid.

Kaartide asemel olid skeemid ja loendajatel oli teada, missugustesse piirkondadesse nad ei tohtinud sisse astuda jne. Aga see, mida inimesed ütlesid, ma ei arva, et nad oleksid väga valetanud. Loenduse esmased andmed olid kinnised ja mõeldud ainult ametkondlikuks kasutamiseks, peale tsensori läbivaatamist oli neid võimalik siiski avaldada.

Kuidas Tartu rahvaarv on loenduste järgi kasvanud?

1881. aastal oli umbes 30 000 elanikku, Eesti vabariigi ajal oli elanike arv juba 58 000. Edasi kasvas see küllalt kiiresti. 1959. aastal oli Tartus juba umbes 75 000 inimest ning 100 000 sai täis 1970ndatel. Tegelikult kogu Eesti elanikkond kasvas siis kiiresti.

Kui palju sõda vähendas?

Seda on raske öelda. 1941. aastal oli Eesti rahvaarv vähenenud 100 000 inimese võrra ja vähenes edasi.

Miinimumtaset ei registreeritud mitte kunagi, aga arvata võib, et rahvastik vähenes veel umbes 100 000 võrra ja jäi arvatavasti alla 900 000. Ja siis hakkas peamiselt immigratsiooni tagajärjel väga kiiresti kasvama. 1989. aasta loenduse andmetel oli Eesti rahvaarv üle 1,5 miljoni ja eestlasi oli siis 61 protsenti.

Mis on peale sõja veel Tartu elanikkonda mõjutanud?

Selge on see, et Tartut mõjutavad kõrgkoolid. Huvitav on see, et tänapäeval pole tudengid Tartu elanikena kirjas. Sellepärast näitabki ametlik statistika, nagu oleks Tartu elanikkond kõvasti vähenenud.

1989. aastal oli siin üle 110 000, praegu alla 100 000 inimese. Aga tegelikult on Tartus suur hulk tudengeid, kes siin elavad suurema osa aastast, kuid pole ennast registreerinud. Sellepärast loodamegi, et praegune rahvaloendus annab Tartu kohta mõnevõrra täpsema näitaja kui ametlik statistika.

Kas peale sõda suuremat mõõnaperioodi pole olnud?

Mõõnaperiood oli sõjaväelaste perede lahkumine. 1990ndate alguses läks meie sõjaväelinnak üsna tühjaks. Ma ei oska täpselt öelda, kui suur see hulk oli, aga kunagi oli Tartus eestlaste osakaal natuke alla 70 protsendi, nüüd on see üle 80 protsendi. Nii et kümme tuhat vähemalt vähenes.

Aga kui vaatame meeste ja naiste osakaalu muutust?

Tartu on suhteliselt naiselik linn. 1959. aastal oli 42 protsenti mehi, 1970. aastal 44,5 protsenti, 1979. aastal 45,6 protsenti. Võib öelda, et Tartus on praegu 100 mehe kohta 117–119 naist. Selle üks põhjus on see, et igal pool on kõrgemas eas naiste ülekaal. Teiseks on ka meie tudengid suurel määral neiukesed.

Aga rahvuslik jaotus?

Iidsetest aegadest peale on linnad olnud rohkem võõra rahvaga asustatud ja eestlased on pigem olnud maarahvas.

Tartus on see seltskond olnud mitmesugune. Olid siin küll ordumehed ja natuke rohkem on olnud ka vene mõju. Mõjutama hakkas muidugi ka ülikool, sest selle koosseisus olid võõrad rahvad. Pikka aega oli ta baltisaksa ülikool, kuhu tulid õppima inimesed Euroopast ja ka õppejõud olid suurel määral sakslased.

19. sajandi lõpus algas venestamispoliitika ja siia tuli rohkem vene haritlasi. Aga eestlaste osakaal kogu aeg kasvas. Kihistumine oli muidugi arvestatav, isegi kui mõni eesti soost inimene sai ülikooli, siis hakati teda automaatselt pidama sakslaseks. Aga 19. sajandi teisel poolel oli Tartus ka väga tugev rahvuslik liikumine.

Mingis mõttes on Tartu olnud kogu aeg multinatsionaalne. Kas või Nõukogude ajal oli siin jõuline juudiprofessorite koolkond. Need olid ju mingis mõttes poliitilised põgenikud, kes tulid Eestisse, sest siin oldi lojaalsed juutide suhtes.

Kuigi esimene loendus oli juba 19. sajandil, siis tegelikult võib vist öelda, et rahvaloendus on moodsa aja nähtus?

Ei ole. Enne rahvaloendusi toimusid paarisaja aasta jooksul hingerevisjonid, kus loeti näiteks kokku kõik meeshinged, kel oli vaja tasuda pearahamaks. Samuti loeti kokku pered. Nii et Eestis elavate inimeste arv oli varemgi päris hästi teada.

rel, kui toimus radikaalne vähenemine, siis kadus järjepidamine ära. Tartu linn on väga hullusti saanud sõdades kannatada. Infot on saadud ka kroonikatest.

Näiteks üks esimesi oli Taani hindamisraamat, kus oli kirja pandud majapidamiste arv, ja selle järgi püüti hinnata rahvaarvu. Veel varasemad arvud püütakse saada arheoloogilise materjali põhjal. Aga rahvaloendusest on juttu ka piiblis ja neid on tehtud palju varemgi.

Tänapäeval räägitakse palju linnastumisest, aga tegelikult on inimesed maalt linna liikunud kogu aeg?

On nii ühte kui teist. Esimeste rahvaloenduste ajal elas linnas umbes 15 protsenti inimestest. Esimesel iseseisvusajal umbes 30 protsenti. Järsk linnaelanikkonna kasv oli peale Nõukogude okupatsiooni.

Üks põhjus oli kolhoos, mis peletas inimesed maalt ära. Teine faktor oli immigratsioon ja korraga oligi linnades 60 protsenti inimesi. See on tasakesi kogu aeg muutunud. Jämedalt on suhe praegu 70 : 30 linnade kasuks. Aga praegu liigutakse linna lähiasulatesse.

Kui suur on rahvaloendustel eksimisprotsent?

Ma arvan, et loenduse andmed peegeldavad tegelikku olukorda kõige paremini. Erinevus registrite ja loenduse vahel on uus asi, sest varem meil registreid ei olnud. See, et inimesed on registreerinud ennast teise kohta, mitte sinna, kus nad elavad, on viimase mõnekümne aasta nähtus.

Nõukogude ajal kontrolliti registreerimist väga täpselt. Esimesel iseseisvusajal olid inimesed nii lojaalsed, et isegi kui mindi mõneks kuuks kusagile suvitama, siis registreeriti end sinna sisse.

Kogu praegune häda algas sellest, et 1990ndate keskel muutis meie parlament inimeste registreerimise seadust ja tegi selle vabatahtlikuks. Aga kui vaim on pudelist välja lastud, siis on teda väga raske tagasi panna. Loomulikult suur osa inimesi enam ennast ei registreerinud, kuigi praegu on see jällegi kohustuslik.

Praegu on paljudel inimestel ka mitu eluaset ja valitakse see, mis rohkem sobib.  

Kuhu Tartu rahvaarv tulevikus kaldub?

Arvan, et Tartu rahvaarv jääb enam-vähem stabiilseks ja seda hoiavad kõrgkoolid. Kuigi Nõukogude ajal see kasvas, aga üldiselt on see olnud stabiilne. Ma arvan, et see 100 000ne linn on teadus- ja õppimislinnaks väga sobiv.

Kas Tartust võib saada näiteks 150 000 elanikuga linn?

Ma ei arva, et see Tartule kasuks tuleks. Eelmise sajandi suur kasv tuli suuresti selle arvelt, et siin ümberkaudu elanud põllumeeste lapsed tulid linna. Enam sellist ressurssi ei ole.

Ja kui Tartu rahvaarv kõvasti kasvaks, siis tekiks küsimus, millist tootmist peaks hakkama Tartu arendama. Need valdkonnad, mis praegu tartlasi toidavad, ei saa lõpmatuseni laieneda.  

Kui palju te ise tartlasi professionaalse pilguga tänaval jälgite?

Ei jälgi eriti, sest ma pole rahvastikuteadlane, vaid matemaatik. Aga seda olen küll vaadanud, et ametlik statistika tänavapildile ei vasta. Noori on meil ikka palju rohkem.