:format(webp)/nginx/o/2021/04/06/13714376t1hd6f0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/08/03/13966381t1h37a9.jpg)
Lugeja küsis hiljuti, miks näidatakse meil aastavanuseid jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi. Nagu Euro 2020, vaatab televiisorist veel mõni päev vastu samamoodi «aegunud» olümpia Tokyo 2020.
Olen mängudel, kui mitte öelda mängul, vahelduva eduga silma peal hoidnud, sihilikult olen vaadanud peamiselt riistvõimlemist. Rööbaspuud, poom, rõngad – seesugune võimlemine.
Riistvõimlemine olla tegelikult olümpiamängude kõige vaadatum spordiala, mis on meil pärast taasiseseisvumist puhta unustusse vajunud.
Idanaabrite mees- ja eriti naiskond on aga siiamaani selle ala tipus, niisamuti ameeriklased, hiinlased ja ka korraldajamaa Jaapani esindajad, kelle rööbaspuude vahel lendlemise, hobuse peal tiirlemise ja rõngastel tikksirgena horisontaalis püsimise peale pole ime, et need sooritused kõige rohkem silmapaare koguvad.
Sellest on õnneks haisu ninna saanud ka meie olümpiakanalid. Riistvõimlemise ülekandeid kommenteerib endine sama ala tegija ja asjatundja Viktor Saaron.
Tema käest sain teada, et naiste võistlustulle oli ilmunud keegi Simon Bills. Tuli välja, et Saaron rääkis viimase viie aasta ja ilmselt ka spordiala ajaloo kõige võimekamast naisvõimlejast, ameeriklannast Simone Bilesist.
Mõtlesin, et olgu, ühekordne keelevääratus. Siiski kordus kentsakas hääldusviga iga kord, kui Biles asjasse puutus. Neid võtteid, kelle järgi lendlemised ja tiirlemised nime on saanud, ei tihanud ta üldse nimetada. Need ei ütlevat vaatajale midagi.
Ülekannet ei teinud meeldivamaks ja spordialale vääriliseks pildivirvendus, mida ma muidugi Saaroni süüks ei pane.
Eesti sportlased ütlesid mängude alguses, et parem keeruline olümpia kui üldse mitte. Ma ei tea. Tühjad tribüünid, maskis sportlased, virvendav pilt, mida saadab kohmakate asjatundjate pobin. Hapuks läinud olümpiamängud oleks minu poolest võinud veel aasta hapneda.