Kalle Kroon: jahutust kesk kliimapaanikat

Kalle Kroon Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kuna kliimateema on jälle üles kerkinud, võtsin taas kätte kuulsa loodusteadlase Karl Ernst von Baeri doktoritöö «Eestlaste endeemilistest haigustest». Seal on Eesti ja pisteliselt ka maailmakliimale 19. sajandi algul pühendatud päris põhjalikud read.

Selles 1814. aastaks koostatud töö peatükis «Füüsiline kliima» kirjutab Baer, et talupoegade kinnitusel olevat pakast viimastel aastatel rohkem olnud kui varem, kusjuures üks oluline põhjus olevat metsade väga kiire vähenemine, mis jättis maa avatuks külmadele idatuultele. Maikuu toovat harva kaasa sellise maheduse nagu lõunapoolsetes maades, see kuu on tihti jahedavõitu, sageli sajab öösel lund, keskpäeva paiku on aga palavus koormav. Juunikuu esimestel päevadel algavad aga päevad, mil kõik võrsub väga kiiresti.

Et tuua näidet palavusest, «mida meil mõnikord suvel taluda tuleb», esitab Baer keskpäevase kuumuse pügalad 1811. aasta juunikuu ühe nädala jooksul. Kraadid on järgmised ja üle kantud tollaselt Réamuri skaalalt tänapäevasele Celsiuse skaalale: 14. juunil 32 °C, 15. juunil 32,5 °C, 16. juunil 37 °C, 17. juunil 36 °C, 18. juunil 34 °C, 19. juunil 36 °C ja 20. juunil 35,5 °C.