Neljapäeval olümpiavõitjana Tokyost Tartusse naasnud epeevehkleja Julia Beljajeva rääkis Tartu Postimehele, et kuldmedali tähendus pole talle veel päriselt kohale jõudnud, kuid seda aitab peeles hoida pidevalt kaelas rippuv särav autasu.
VIDEO ⟩ Olümpiavõitja loodab, et sügisel tuleb trenni palju uusi noori
Kõigepealt palju-palju õnne! See on suurim võit, mida sportlane võib tahta?
Aitäh, suur tänu! Jaa, ma arvan, et see on iga sportlase unistus ja siht. Veel ei jõua see kohale. Ma praegugi vaatan ja katsun seda kulda, kas see on olümpiakuld või mitte.
See medal hoiab seda reaalsustunnet, et ikkagi saite selle saavutusega hakkama?
Jah, vaatan, et olümpiamedal on ikka siin. Tegelikult praegu jälgin olümpiat kodus teleka ees ja reaalselt veel ei saa aru, et mina olin seal, meid näidati telekas, oleme seal vehelnud ja medalid saavutanud.
Olete hästi emotsionaalne inimene, millised tunded teid olümpiafinaalis valdasid?
Terve võistluse vältel alates esimest matšist olime väga emotsionaalsed ja kõik matšid olid väga pingelised. Kui sa lähed võistlusele, siis muidugi sinu siht on esikoht ja kuld.
Vaadates aga sellele, et meil olid viimasel aastal mõned ebaõnnestumised, siis püüdsime lihtsalt ennast kokku võtta, sest teadsime, et oleme tugev ja ühtlane võistkond ning suudame selle töö üheskoos ära teha.
Tartus olete ka vehklemistreener, mis tunne oli kui õpilased õnnitlema tulid?
Ma abistan oma treenerit Natalja Kotovat abitreenerina natuke. Mul oli väga uhke tunne, et noored ja väiksed tulid mind õnnitlema ja siia kohale tulid. Me loodame, et sügisel tuleb palju uusi noori meie juurde trenni tegema.
Nüüd on lastele latt ette näidata, nüüd on nende kord järele teha?
Meil juba mõned noored tegelevad. Minu tädi tegeleb nendega ja loodame, et tulevad veel paljud, sest tegelikult vehklemine saab nüüd populaarsemaks.