Reportaaž kliinikumist. Kuidas traumatoloogiaosakonna õed elasid kaasa epeekullale Julia Beljajevale, ja miks!?
27. juuli 2021, 21:14
Tartu ülikooli kliinikumi traumatoloogiaosakonna koridor on inimtühi. Patsientidel lõuna just söödud ja ees vaikne tund. Personalitoa uks seisab paokil, selles toas on õhk pinevusest paks. On 27. juuli.
Tosinkond õde ja mitu arsti istuvad ümber laua, silmad telekal. Ekraanil Tokyo olümpiamängude naiste epeevehklemise finaalimatš. Sellesama osakonna õe Julia Beljajeva sportlasekarjääri üks võimalikke kõrghetki on kohe käes.
«Oi-oi-oi!»
«Nüüd oleme tasa!»
«Ah, kui halvasti, korealane sai punkti?»
Valgetes kostüümides epeenaised liiguvad vetruvalt edasi-tagasi. Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Irina Embrich ja Katrina Lehis on duellis vastamisi kord ühe kord teise Lõuna-Korea naisega. Kommentaare pudiseb.
«Oi, oi, oi! Mis see oli?»
«See oli topelttorge, see on veel hästi,»
«Aga ega hõbe ju ka paha-aa ole…»
Traumatoloogiaosakonna vanemõde Marina Beljajev märgib, et kui Julia Beljajeva neile natuke enam kui aasta eest tööle tuli, siis mõtles tema, et näe, kui naljakas – uuel tulijal sama nimi, ainult üks täht rohkem. Kuulsa epeesportlase osakonda tööle ilmumine pani aga kõiki neid vehklemise vastu suuremat huvi tundma.
Julia Beljajeva ise aitas kaasa sellega, et iga kord kui võistlustelt mõne parema tulemusega naases, kattis kolleegidele laua kahe tordiga.
«Ai-ai-ai!» ahastab keegi. Minimatš Erika Kirpu ja Song Sera vahel lõpeb seisuga 4:6.
«Ma lõikan nüüd arbuusi lahti,» ütleb doktor Eiki Strauss rahustavalt. Doktoril on vaba päev, aga ikkagi tuli ta olulisel tunnil haiglasse, et oma osakonnarahvaga õde Juliale kaasa elada.
«Meie kliinikul on hõbemedal käes!» seletab ta. «Aga nüüd, kui kuld tulemas, siis kuidas ma vaatan seda kodunt, kulda tuleb kolleegidega jagada!»
Minimatšid kuluvad üksteise järel, korealannade eduseis püsib. Doktor Strauss räägib ühest suurest süstlast, mis olevat meditsiiniajaloosse kuuluvate rekvisiitide hulgas kuskil alles, ja ütleb, et annab selle süstla järgmine kord Juliale kaasa, siis saab Julia vastast nõelaga torgata.
Keegi ei naera, keegi ei kuula ka, sest Julia Beljajeva on tagasi ekraanil. Toob kahe kiire sööstuga kaks punkti.
«Hurraa, meie saime!» karjuvad kõik.
Doktor Strauss ütleb, et Julia tööl ju ka nõelub iga päev, haiglapraktika tuleb epeekunstile kasuks.
Minimatš Beljajeva ja Kang Youngi vahel lõpeb 2:2.
Vanemõde meenutab, et Julia sattus neile tööle pärast Tartu tervishoiu kõrgkooli lõpetamist nii, et ta ise kirjutas, et tahab tulla. Et kuna on sportlane, ja vigastused ja traumad kuuluvad sportlaste ellu. «Ta sai traumatoloogias väga kiiresti asjad selgeks. Tahab edasi areneda, tunneb huvi intensiivravi vastu,» kiidab vanemõde. «Me väga loodame, et ta jääb meile siia kauaks. Ta on tark ja kindel, teab, mida teeb.»
Neli minimatši on möödas, viis on veel.
Seina najale toetuv õde võtab jaki seljast. Doktor Strauss arvab, et soojendusdress tulebki nurka heita.
Ekraanil on Irina Embrich ja Lee Hyein. Kõik märkavad, et Embrich võitleb vasaku käega. Spordikommentaator ekraani tagant märgib, et Irina on 41 aastat vana. «Vahel on vanainimesed tublid,» sõnab vanemõde Marina Beljajev humoorikalt. «Vaadake mind!»
Naerurõkatus võtab pingeid allapoole.
Haiglakoridorist hõigatakse: «Kaupa toodi!» Kuller lükkab ratastel hulga pruune kaste. Keegi vastab, et need peavad nüüd natuke aega ootama, kuna nendega ei ole ju kiiret ka.
Irina Embrich ja Lee Huyein lõpetavad 3:2. «Ükskord me võidme niikuinii,» ütleb keegi. Need on tulevikku ette nägevad sõnad.
Siis heliseb Marina Beljajevi telefon. «Oi, ema helistab,» sõnab ta ja jookseb ukse taha rääkima. On minuti pärast tagasi.
Veel kaks minimatši jäänud, lõpuks on areenil Lehis ja Choi.
«Oo-oo-ooooo!» karjuvad kõik, vanemõde Marina Beljajev teiste seas.
«Mis te karjute, ajate haiged üles!» ütleb ta seejärel, nagu poleks ise piuksugi teinud.
«Ükski haige ei maga, kõik vaatavad seina pealt telekat,» vastatakse talle.
50 sekundit viimase minimatši lõpuni. Punktiseis on 31:28.
«Liiga palju aega veel... Oh, oh, oh!»
Doktor Strauss sorib oma peast spordiajaloo näiteid, kuidas just viimaste sekunditega asjad ümber pööratakse. Korealanna Choi vähendabki kohe kaotusseisu.
«Jube kahju, kui me nüüd ühe punktiga kaotame,» niutsub vanemõde.
«Pipart sulle keelele, Marina!»
14 sekundit lõpuni.
«Eestimaa, paneme šampused valmis!» hõikab doktor Strauss.
6 sekundit lõpuni, skoor on 36:32.
«Nüüd on käes!» ütleb doktor Katre Maasalu, kes kogu selle tunni on vaikselt teiste keskel istunud, aga kel oleks otsekui veoautotäis kruusa rinna pealt maha sõitnud.
Hurraa-aa!
Laua peal ootavad V-tähe kujuliselt ritta seatud pokaalid. V tähendab võitu! Kõik hüppavad ja kallistavad. Doktor Eiki Strauss valab jooki, nagu oleks temal endal sünnipäev. Ja räägib: «Kui Julia enne olümpiat viimaseid päevi tööl oli, siis ma ütlesin talle, et muud ta temalt ei nõuagi, kui et finišiprotokollis peab olema tema nimi tagantpoolt lugedes kõige viimane. Julia ei saanud kohe aru, mis ma mõtlesin. Aga siis lausus: «Haa, see on ju esimene koht!»»
Tuligi.
P.S. Traumatoloogiaosakonnas oli 27. juulil ravil 20 patsienti, kõigil jäid ka pärast olümpiakulla saabumist südamed rütmi ning vererõhk ei tõusnud kellelgi liiga kõrgele.