ARVUSTUS ⟩ Suveteatri ja minu «Kasuema»

Kasvataja Siimson (Ülle Kaljuste) kutsub korrale internaatkooli tüdrukuid, kelle hulgas on uustulnukas Kadri (paremal servas, Ella Cecilia Claesson). Foto: Tiina Viirelaid

Tiivustatuna «Kadri» lavastusest, millest saadud elamus heliseb minus siiani, soovisin kindlasti ka «Kasuema» ära näha. Olen ju selle ajastu laps, sündinud «Kadri» ilmumisega samal aastal. Olen koolis käinud raamatu-Kadriga peaaegu ühel ajal.

Olen Silvia Rannamaa raamatud kapsaks lugenud. Kindlasti leidub nende lehekülgede vahel mu pisaratest kokkukleepunud kohti. Oh, kuidas ma unistasin oma Urmasest! Kuidas tahtnuksin Enricot aidata ja kuidas ma Sveni põlgasin! See kõik on nii eredana meeles, nagu polekski möödunud 50 aastat. Seega on vist mõistetav, et läksin nüüd «Kasuema» vaatama põksuvi südami, lausa pabistades, nagu olnuksin hoopis ise osatäitja, mitte mugavalt toolileenile nõjatuv vaataja.

Vedas, et sain seljatoega tooli. Paraku kaasnevad suveteatri «kõigi mugavustega» pikad pingid ja ülerahvastus, sest piletil pole rida ja kohta märgitud.