Erle Nõmm: raehärrade murumängud ja elurikkuse talumatu kergus

Erle Nõmm Foto: Erakogu

Millal hakkas kultuur Tartus taanduma – kas see juhtus liigirikkuse aegu või äraspidise sõnamaagia ilminguna siis, kui Tartu valmistus saama Euroopa kultuuripealinnaks? Kas nii võiksid tulevikus küsida antropoloogid ja kultuuriuurijad?

Kui piirduda eluvaatlustega raeplatsi vahetus ümbruses, on kõik imekaunis. Inimlikult on täiesti mõistetav, et mõnel linnavalitsejal tekib kiusatus olla siis ka ise osa ilust: hüpitada süles kutsukest, teha paar fotot suudlevate tudengite purskkaevu taustal ja postitada need Facebooki. Nii nummi!

Aga kui vaatleja pilk juhtub olema natuke avaram ja ulatub kaugemale, siis näeb ta ka kurbloolisemaid seiku. Mitmeid kuid on käinud meeletu, lausa pöörane tee-ehitus. See kõik on toimunud teo aeglusega ja lootes sõitjate inglikannatusele. Nõukogude ajal öeldi üleskaevatud tänavate kohta, et käib Kalevipoja parteipileti otsing. Toona seda ei leitud, nüüd tegeletakse lootusrikkalt sama asjaga. Arusaadav – erakondi on ju rohkem ja Kalevipoja võimaliku erakonna tuvastamine võtab aega. Sellest ka «otsingute» mastaapsus – kõigis linnaosades on midagi üles kaevatud. Valimisvõitlus on vist alanud.