Kõrged uued äärekivid tekitavad kergliiklejates küsimusi

Ehitusjärgus Ravila tänaval tuleb eramute väravate ees kergliiklusteelt sõiduteele liikudes praegu ületada umbes kaheksa sentimeetri kõrgune äärekivi. Foto: Sille Annuk

Et moodsalt arendatavates linnades paigaldatakse tee-ehituse käigus uusi äärekive üldjuhul selliselt, et need ei takistaks jalgratta, lapsekäru või ratastooliga liikumist, on sellesuvised ulatuslikud tee-ehitused paljudes tartlastes äratanud küsimuse, kas Tartus pole selline trend ikka veel reegliks saanud. Nii näiteks kurdetakse siin-seal, et Ravila tänaval on ka pärast hiljutisi suuri kaevetöid arusaamatult kõrgeks jäetud äärekivide tõttu raskendatud kergliiklusteele ja sealt maha kulgemine.

«Ravila tänava alla rajati uus torustik ja sellest johtuvalt remonditi ka teekatet: pandi uus asfalt ja kohati ka uued kõnniteede äärekivid. Paraku on need ristmikel endiselt kõrged,» kurtis selles piirkonnas sageli liikuv tartlane Sven Vabar. Ta avaldas imestust, kas kõik projekteerijad ja ehitajad ei kasutagi veel tänapäevaseid võtteid. Sama sisuga küsimusi, mis enamikus siiani vastuseta, leiab ridamisi ka linnavalitsuse kodulehelt rubriigist «Ametnik vastab».

Linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak põhjendas, et kõrged tänavakivid on mõeldud liiklejate kaitsmiseks, kuna kitsastel tänavatel võib juhtuda, et autod hakkavad sõitma madalatest äärekividest üle. Suuremad ristmikud ja teeületused peavad tema sõnul kindlasti olema madalad, kuid kõikjal ei saavat mugavust prioriteediks seada. «Ohutuse mõttes on kasutusel ka kõrged kivid, et auto ei sõidaks kõnniteel kellelegi küljelt sisse,» lausus ta.