Suri vabadusvõitleja ja poliitik ning Tartu linna aukodanik Enn Tarto

Vabadusvõitleja ja poliitik Enn Tarto. Foto: TPM

Täna lahkus Tartus Tähtveres oma kodus meie hulgast 82-aastaselt vabadusvõitleja ja poliitik, kaitseliidu auliige ning Tartu linna aukodanik Enn Tarto (25. IX 1938 – 18. VII 2021).

Tartus sündinud Enn Tarto pühendus juba 1950. aastatest alates Eesti riikliku iseseisvuse taastamisele. Selle eest saadeti ta kolm korda Nõukogude Liidu vangilaagritesse, kus ta viibis kokku 14 aastat. Tarto vabanes Nõukogude Liidu vanglast viimati 1988. aastal.

Eesti iseseisvuse taastamise aegu ja ka taastatud Eesti Vabariigis tegutses ta mitmel rindel. Tarto oli Balti apelli üks koostajatest, Eesti Kongressi juhtivtegelane, üks kaitseliidu taastajaid ning Paneuroopa Eesti ühenduse president. Lisaks kuulus ta kolme riigikogu ja nelja Tartu linnavolikogu koosseisu ning oli represseeritute organisatsiooni Memento üks juhte.

Enn Tartot on tunnustatud mitmete Eesti ja välismaiste teenetemärkidega, nagu Riigivapi II klassi teenetemärk, kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärk, Tartu Suurtähe teenetemärk, Ungari Vabariigi teenistusordeni ohvitseririst, Leedu Vytise risti ordeni ohvitseririst ja Poola Vabariigi teenete ordeni komandöririst.

Samuti oli Enn Tarto esimene kaitseliidu auliige ning kaitseliidu vanematekogu esimees aastatel 1993–2003.

Avaliku elu tegelase ja poliitikuna on Enn Tarto arvatud 20. sajandi saja Eesti väljapaistvaima isiku nimekirja.

Täna pärastlõunal meenutasid Enn Tartot tema võitlus- ja saatusekaaslane Lagle Parek, Tartu praost ja Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming, Tartu linnapea Urmas Klaas ning kaitseliidu ülem Riho Ühtegi.

Lagle Parek, ühiskonna­tegelane ja Enn Tarto kauaaegne tuttav

Minu tutvus Ennuga on väga pikk, oma viiskümmend aastat ikka. Mina olen nüüd poliitikast väljas, viimati kohtusin temaga tükk aega tagasi.

Ennu puhul saan pikalt mõtlemata öelda: võime uhked olla, et meil Eestimaal oli selline mees, kes on olnud nii järjekindel.

Ants Tooming, Tartu praost, Peetri koguduse õpetaja

Tutvusin Enn Tartoga Peetri koguduse kaudu, ta oli mu suur toetaja, kui siia ametisse tulin. Enn oli äärmiselt südamlik, sõbralik ja toetav inimene ning südamlikkust, sõbralikkust ja toetust läheb vahepeal vaja ka vaimulikul. Nii oli meie suhtlus üsna sage, üsna viimase hetkeni.

Enn oli lapsest saadik Peetri kogudusega seotud. Lapsena püüti teda küll kirikust välja kupatada, kui see koolilaste passimine seal käis, aga ta ei lasknud, ütles, et tema käib kirikus.

Ka lendlehed, mille pärast teda koolipoisina esimest korda arreteeriti, pani ta Peetri kiriku juures kasvava suure pärna külge. Ta oli pea igapühapäevane kirikuskäija. Kirik oli tema jaoks rahva vaimsuse alus.

Ka meie maailmavaated ja meie suhtumine tähtsatesse asjadesse elus olid ühtemoodi: eestlus, vabadusvõitlus, kaitseliit, ja ka ideed olid meil väga ühtemoodi. Nii oli ta mulle sõbralik ja julgustav tugi.

Enn oli Eesti vaimu kandja, meie rahvuslik suurkuju. Tema tegu alles kristalliseerub pärast surma – Enn ohverdas oma elu meie kõigi vabaduse eest ning jäi kõige selle juures sõbralikuks ja alandlikuks.

Enn kandis südames ohvrite ja vabadusega seotud mälestust, hoolitses selle eest ning selle peame nüüd temalt üle võtma.

Ta polnud kibestunud, pettunud küll paljude nähtuste pärast meie ühiskonnas. Aga tema loosung oli, et võidelda tuleb edasi ja lõpuni, mitte alla anda. Seda rida ta ajas. Nüüd on meie asi tema rida edasi ajada.

Riho Ühtegi, kaitseliidu ülem

Oleme kaotanud suurmehe, kelle panus vaba Eesti olemasolusse on olnud hindamatu, sest milliste mõõdikutega saab hinnata kogu oma elu pühendamist Eesti Vabariigi taastamisele ning riigi ülesehitamisele.

Enn Tarto on 1990. aastast olnud ka tulihingeline kaitseliidu toetaja ja eestkõneleja. Ta oli kümme aastat kaitseliidu vanematekogu esimees ning on valitud meie organisatsiooni auliikmeks.

Kaitseliidu nimel avaldan selle kaotuse puhul sügavat kaastunnet Ennu abikaasale, lähedastele ning kogu Eesti rahvale.

Urmas Klaas, Tartu linnapea

Enn Tarto oli soe ja südamlik inimene. Meie viimane kohtumine oli 14. juunil, leinapäeval. Toimus mälestuskogunemine Murtud Rukkilille mälestusmärgi juures, kuhu Enn Tarto ei pidanud tulema. Alati juhatas tema sealset mälestuskogunemist, valmistas ette, helistas üle, et kõik laabuks.

Sel aastal oli info, et Ennu tervis ei luba tal tulla. Ometi oli ta kohal, sest tema südamehool oli, et me ei unustaks olulisi ajaloolisi sündmusi ja inimesi. Pärast miitingut palus Enn Tarto, et ma ta koju viiks. Jätsime ta kodutrepil hüvasti ja soovisime vastastikku head peatset võidupüha ja jaanipäeva.

Ta oli soe, südamlik ja helge inimene. Alati helistas riiklikel tähtpäevadel ja õnnitles, helistas ka sünnipäeval ja soovis häid soove.

Tartu aukodanikuna elas Enn Tarto väga oma kodulinnale kaasa, tema pilk oli suunatud tulevikku. Ta oli vaimult ja tegudelt suur tartlane ja eestlane, kes kandis aastakümneid hoolt Eesti vabaduse eest. Ta oli Eesti vabaduse eestkõnelejaid nii siin kodumaal kui ka üle maailma. Tema häält ja sõnumit on kuulnud auditooriumid, kelle ideaalideks on vankumatult olnud vabadus, inimõigused ja rahvaste enesemääramisõigus.

Mõeldes Enn Tarto elu peale, tema võitluse ja töö peale, tema üleelamiste peal, on mul rahu südames, teades, et ta lahkus siit ilmast taevastele radadele omas kodus, kalli abikaasa läheduses, vabas Eestis. Südamlik kaastunne perekonnale.