T, 30.05.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: lepituse raske tee

Facebook Twitter
Comments
Karlova linnaosa Tartus.
Karlova linnaosa Tartus. Foto: Margus Ansu / Postimees

Kellele ilus, kellele inetu ja maitse üle ei vaielda on ütlused, mis viitavad eri arusaamadele ning erinevate põhimõtete kokkupõrgetelegi. Üks niisuguseid teemasid, kus harva jõutakse täielikule üksmeelele, on linnaalade miljööväärtus alates seal toimetamise piirangutest kuni küsimuseni, mis on miljööväärtus.

Vanalinna miljööväärtus enamasti küsimusi ei tekita, ometi tõuseb siingi vaidlusi, kui tarvis on midagi ehitada, mõni tühik täita.

Kuid on vanemaid linnaosasid ja alasid, kus tooni annavadki korrastamata või suisa lagunevad ehitised ning kui omanikel pole jõukust neid nõuetekohaselt üles vuntsida, langeb kahtluse alla ka miljööväärtus ise. Lisaks tekitab pingeid soov moderniseerida elukeskkonda tänapäeva ja pere vajaduste järgi, mis võib minna vastuollu miljöö kaitsjate arusaamadega, olgu need siis linna ametnikud või linnakodanike ühendused.

Tartuski on mitu kaua küpsenud tüliõuna. Näiteks Lina tänava haiglahooned, Karlova puumaja, mis remondi käigus lammutati ja ehitati üles koopiana, Tammelinna krunt Puusepa 3, kuhu lisaks väikesele apteegile tahab omanik ehitada perearstikeskuse, ent naabrite vastuseisu tõttu pole see õnnestunud.

Kuigi vastasseisu põhjused on erinevad, on kõigi nimetatute puhul selge vastuseta küsimus, milliseid muudatusi miljööalal aktsepteerida. Seejuures tuleb tähele panna, et miljööala pole muinsuskaitseala ja kompromissid peaksid olema võimalikud ehk abilinnapea Raimond Tamme sõnul ei ole miljööala koht, kus ei või lind lennata ega leht kukkuda.

Selge on seegi, et kui arendaja ei saa omandiga midagi soovikohast ette võtta, siis lahkarvamuste keskmes püsivad hooned lagunevad ja lõpuks ei olegi midagi kaitsta.

Tartu Postimees on kirjutanud (31.1), et miljööalade kaitsega pole rahul ei ametnikud ega kodanikuühendused, kusjuures ametnikudki pole kõiges ühte meelt. Abilinnapea Tamm nõustuks ka kompromissidega, kuid kultuuriväärtuste teenistuse juht Romeo Metsallik miljööalade kaitse reeglistiku leevendamist ei poolda.

Nende piirkondade kaitsekorraldus saab selgemaks teemaplaneeringutes, mis on juba olemas Karloval ja mida tehakse Supilinnale. Järge ootab Tähtvere, kuid miljööväärtusega hoonestusalasid on veel kümmekond.

Muidugi on ettepanekuid ja arvamusi, kuidas korraldada paremini linnaosade ajaloolise miljöö ning ehitiste säilimist, uurimist, taastamist ja eksponeerimist, aga on veel palju vastamata küsimusi ning vaieldavaid probleeme.  

Kõige sagedamini otsitakse vastust küsimustele, mida ja kui palju võib vanas elurajoonis uuendada, kas kõdurajoonides pöörata aeg tagasi või lubada moderniseerimist, sest nagu välisruumi on tulnud hobuste asemele autod, ei lepi ka inimene enam läinud sajandi elustandardiga. Miljöö muutused on olnud ja on paratamatud.

Seega võiks miljööprobleeme käsitleda vabamalt, julgemalt, loomingulisemalt, kuid kindlustades end võimaliku anarhia ärahoidmiseks. Miks ei võiks linnaarhitekt selleks kokku kutsuda kompetentsetest inimestest koosneva sõnaõigusliku organi, kes hindaks miljööalale kavandatavate rajatiste või muudatuste sobivust, sest uus ei tohi vanast üle karjuda, need tuleb sobilikult lepitada.

Facebook Twitter
Comments

Märksõnad

Tagasi üles