/nginx/o/2021/07/11/13910263t1h4177.jpg)
Kergliiklusvahenditega liiklejate põhjustatud üha kasvav õnnetuste hulk näitab, et kergliiklustehnika on arenenud kiiresti, aga liiklusseaduses ei ole suudetud kõigile arusaadavas lihtsas keeles paika panna, kuidas ratturid ja jalakäijad ohutult liikuma peaksid. Liikluskultuur moodustab olulise osa üldisest käitumiskultuurist ja selle paranemine sõltub ikka ainult inimesest.
Praeguses liiklusseaduses tekitab juba jalakäija mõiste arusaamatust. Seaduse järgi on jalakäija jalgsi, ratastooli või muu sarnase üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud sõidukiga liikleja. Samas loetakse jalakäijaks ka lihasjõul liikuvat rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muud sellesarnast vahendit kasutav liikleja ning jalgratast või mittetöötava mootoriga ühe- või kaherattalist sõidukit käekõrval lükkav liikleja.
Tegelikkuses on jalakäija olukord kõnniteel masendav, sest seal kihutavad uljalt nii lihasjõul toimival jalgrattal kui ka elektriliste kergliiklusvahenditega liiklejad. Kergliiklustehnikaga liiklejad on justkui arvamusel, et liiklusohutuse tundmine ja sõiduoskus on neile juba ema piimaga sisse kodeeritud ja rohkemat nad ei vaja.
Eestis valitsevat olukorda, kus kergliiklejate üle kontrolli puudumisel on kergliikuril jalakäijate suhtes justkui eelisõigused, võib nimetada lihtsalt korralageduseks. Teisiti ei saa kuidagi nimetada ka firma Bolt elektritõukeratastega toimuvat, sest sõidukeid vedeleb üle terve linna nii pikali kui ka püsti. Praegu on suviselt valge aeg, aga ees ootab meid pime aeg. Mis siis juhtuma hakkab?
Praegu peab jalgsikäija kõndima kõnniteel kui nööril.
Niisugust hoolimatust liiklemises ei olnud isegi stagnaajal. Siis tuli mototurismiklubi juures teha jalgratturil jalgrattasõidu oskuses eksam, misjärel anti jalgratta, abimootoriga jalgratta, mopeedi juhtimise luba, kuid see ei andnud õigust sõita kõnniteel. Koolide juures oli võimalus ratturil sõiduoskuses ja liikluseeskirja tundmises eksam sooritada.
Tänapäeval, kus kergliiklusvahenditega liikumine on seatud liikluses prioriteediks, oleks rattaringluse eestvedajail ja omavalitsusel vaja korraldada nii sõidu- kui ka liikluseeskirjakursused. Kuna niisugune väljaõppe puudub, pole ime, et isegi täiskasvanud kimavad suure kiirusega kitsastel kõnniteedel, bussipeatustes ja rahvarohketes kohtades jalakäijate vahel, seades ohtu nende tervise.
Avalikult kasutatava tee omanik peab sõitjate turvalisuse tagamiseks hoolitsema nii tee kui ka sõitjate peale- ja mahamineku kohtade ohutuse eest. Kujutlege ette, mis saab jalakäijast, kui rattur sõidab talle 25-kilomeetrise tunnikiirusega otsa. Kes maksab tervisekahjustuse või invaliidistumise korral? Pole kuulnud, et Bolt ja omavalitsused oleks sõlminud oma elektrilise kergliiklusvahendile liikluskindlustuse ja nõuaks kasutajalt liikluseeskirjast arusaamist.
Seega on viimane aeg töötada välja rahvarohketes kohtades liiklemise reeglid, mis oleksid lihtsas kõigile arusaadavas keeles. Praegu peab jalgsikäija kõndima kõnniteel kui nööril.