Jüri Laurson: liikluskaos kõnniteedel

Jüri Laurson Foto: Margus Ansu

Kergliiklusvahenditega liiklejate põhjustatud üha kasvav õnnetuste hulk näitab, et kergliiklustehnika on arenenud kiiresti, aga liiklusseaduses ei ole suudetud kõigile arusaadavas lihtsas keeles paika panna, kuidas ratturid ja jalakäijad ohutult liikuma peaksid. Liikluskultuur moodustab olulise osa üldisest käitumiskultuurist ja selle paranemine sõltub ikka ainult inimesest.

Praeguses liiklusseaduses tekitab juba jalakäija mõiste arusaamatust. Seaduse järgi on jalakäija jalgsi, ratastooli või muu sarnase üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud sõidukiga liikleja. Samas loetakse jalakäijaks ka lihasjõul liikuvat rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muud sellesarnast vahendit kasutav liikleja ning jalgratast või mittetöötava mootoriga ühe- või kaherattalist sõidukit käekõrval lükkav liikleja.

Tegelikkuses on jalakäija olukord kõnniteel masendav, sest seal kihutavad uljalt nii lihasjõul toimival jalgrattal kui ka elektriliste kergliiklusvahenditega liiklejad. Kergliiklustehnikaga liiklejad on justkui arvamusel, et liiklusohutuse tundmine ja sõiduoskus on neile juba ema piimaga sisse kodeeritud ja rohkemat nad ei vaja.