Galerii ⟩ MM-i pääsme teeninud ultrajooksja Hannes Veide: valu on hetkeline, emotsioonid jäävad alles

Hannes Veide on ultrasportlane, kes äsja kirjutas enda nimele Nuuksio Bacyard Ultra võidu Soomes, läbis ligi 39 tunniga 261,3 kilomeetrit ning teenis pääsme sama jooksuformaadi tänavu oktoobris toimuvale MM-võistlusele Ameerikas Tenneessees. Kokku on ta jooksnud 55 ultrajooksu.

Bacyard Ultra on ekstreemvõistlus, kus jooks lõpeb siis, kui rajale jääb pidama üks osaleja. See tähendab, et osalejad ei tea, kui kaua jooks kestab ning kui pikalt rada läbima peab. Igal täistunnil antakse start 6,7 kilomeetrisele ringile. 

Palju õnne võidu puhul, Hannes Veide! Aga sellise temperatuuriga nagu praegu – miks jooksu ette võtsite?

Tegemist oli minu hooaja põhivõistlusega, mis oli hea võimalus ennast käima tõmmata ja proovile panna. See rada konkreetselt oli väga tehniline ja raske, mis tekitas põnevust. Ühtlasi vajasin häid konkurente ja teadsin, et Soomes neid ka on.

Millal ja kuidas Teie teekond võistluse suunas algas?

Sel korral tahtsin teha asju kiirustamata ja läksin teele 30. juunil Tartust, asjad pakitud kolme spordikotti ja lapse Thule spordikärus. Nii sain hästi liikuda rongide ja sadama vahet ning jõudsin päeva lõpuks Nuuksiosse kohale. Esimese õhtu aga ööbisin ilusas rahvuspargis, mis mulle tee äärest silma jäi. 1. juulil tutvusin rajaga ning puhkasin, 2. juuli õhtul kell 18 anti võistlusele start.

Miks võtsite reisi ette ilma saatjateta, täiesti üksi?

Reisimiseks on ajad praegu veel keerulised ning tugimeeskonna kaasa võtmine oleks nõudnud palju organiseerimist ning suurendanud kulusid. Nii otsustasingi minna sel korral üksi, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Kuidas toitumise ja magamise korraldasite?

Ma ei võtnud kaasa palju varustust ja proovisin olla leidlik, näiteks ehitasin autorehvidest endale telki laua. Kui mõni teine tuli uhke matkaautoga, siis minu väike telk jäi pigem tagasihoidlikuks.

Mäletan, et stardini oli jäänud paar tundi, kui sõin ära suure pastaroa ning toidutermosesse valmistasin riisiroa. Mul oli kaasas palju valgurikast toitu, puuvilju ning suurt rolli mängisid Tactical Food matkatoidud. Aga selle kuumaga kulus ka väga palju jooki. 

Keda pidasite enda suurimateks konkurentideks?

Rajale läks 75 jooksjat, nende seas väga kõvad tegijad, näiteks MM-il varem võidu teeninud Kati Ahokas. Võistlejate hulka kuulus ka Pekka Aalto, kes on üheksa korda võitnud maailma pikima jooksu (ligikaudu 5000 km). Mind ei peetud kindlasti favoriidiks, aga asi kujunes välja lõpuks teistmoodi. Olin ise algusest peale enesekindel, sest olin teinud väga korraliku eeltöö, uurinud konkurentide tausta ning treeninud igal pool.

Kuidas võistlus kulges?

Alguses võtsin rahulikult, isegi kõndisin ning seda vaatasid esiotsa jooksjad kummalise imestusega. Ööjooksud möödusid kergemalt ja tulid mõnel juhul isegi liiga kiired. Kuna igal täistunnil anti uus start, ei tahtnud ma kiirustada. Tegemist oli ikkagi väga keerulise rajaga.

Mis tegi selle keeruliseks?

Rajal oli palju kurve, tõuse ja langusi, maa sees metsas oli juurikaid, üle tuli joosta kividest, läbi minna märjast rabast ja pori. Eks see kõik võtab energiat ja viib tempo alla. Tänavu lisas vürtsi palav ilm. Pärastlõunal küttis päike kaljunukid juba nii kuumaks, et lõikasin endale särki kääridega augud ning kastsin kogu aeg veega. Mina hoidsin tempo ringidel (6,7 km) stabiilselt 48–50 minutit. Oli neid, keda räsis mets, mõni teine ei tulnud toime asfaldil. Lõpuks jäime kahe viimasena rajale mina ja Pekka ning ühel tõusul jäi ta maha, kuni lõpetas. Siis selgus, et võitsin, olles rajal olnud 39 tundi ja läbinud 39 ringi. See tagas mulle kuldse mündi ehk pääsme selle jooksuformaadi MM-ile. 

Kas 39 ringi oli ootuspärane?

Tegelikult olin valmis jooksma rohkem, näiteks 50 ringi. Enesetunne igal juhul andis pärast jooksu märku, et 10 ringi oleksin jõudnud kindlasti teha. Aga sport ongi ettearvamatu. Ise tunnen, et olen sel aastal heas vormis ja ambitsioonid on kõrged.

Milliseks kujuneb nüüd edasine suvi?

Oktoobris ootab ees MM, mis ongi põhieesmärk. Tahaksin seal läbida ligikaudu 80 ringi. See on väga kurnav, aga tahan anda endast maksimumi ning esindan seal ka ainsana Eestit. Teen vahepeal kindlasti ultrajookse, aga neid ei soorita mitte võitmiseks, vaid treenimiseks.

Kuidas Teie keha sellistele koormusele vastu peab?

Eks keeruliseks muudabki asjaolud see, et joosta tuleb järjest, mitte ei saa distantse päevade kaupa ära jagada. Minu keha on küll harjunud sadu kilomeetreid järjest jooksma, aga selline maksimaalne pingutus ikka kurnab. Kui finišisse jõuan, olen järgmised paar päeva lihasvaludes ja magada on keeruline.

Miks siis seda tasub üldse teha?

Sest valu on hetkeline ning asendub peagi võidurõõmuga ja õnnestumise tundega. Emotsioonid jäävad alles, valu kaob. Elu ei pea olema kerge, aga ma tahan teha endale meeldivaid asju kogu südamega. See konkreetne formaat ongi minule sobiv jooks.