Isamaa hiljutise suurkogu vaheajal tuli meile teispool Tähtvere parki koos tütrega külla vana kolleeg ja sõber. Sõbraga tuli meil jutuks poliitilise lähituleviku nii oluline protsess nagu Eesti Vabariigi presidendi valimised. Mõttekäike selle ümber, et meile pole iseseisvat presidenti üldse vaja, me kõne alla ei võtnud. Meie teema oli küsimus «kes?» ning sellest tulenevalt «kuidas?».
Ja siis pööras meie kahekõne suund hoopis teisale. Nimelt selgus, et minu lähedase kolleegi tütar ei taha oma haridusteed jätkata, vaid kavatseb kooli pooleli jätta. Panin poliitilised probleemid sulgudesse ning tegin talle selgeks, kui suur rumalus see oleks, sest kui ta saab täiskasvanuks ja hakkab elama iseseisvat elu, saadab teda kuni surmani igal pool pidev kahetsus noorpõlves ja tujukuses tehtud eksisammu pärast.