Vanameistril püsib tuul purjedes

Valdeko Säre tuli Lille majja lastele mudelite tegemist õpetama juba siis, kui see hoone veel pioneerimaja nime all tegutses, nüüd ollakse seal ruumides JK Merikotka noortega. Aastad lähevad, aga huvilisi jätkub, poiste kõrval käivad vahel ka tüdrukud meisterdamisega kätt proovimas. Foto: Margus Ansu

Nagu suurte ja ilusate asjade puhul ikka, oli ka Valdeko Säre jõudmises purjetamiseni põhjuseks naine. Tolle neiukese endaga polnud aga Särel üldse pistmist, hoopis koolivend oli see, kes talle muljet avaldada tahtis.

Nimelt käis Säre ehitustehnikumis õppimise ajal 1950. aastate alguses Tartu Spartakis jalgrattatrennis ning sealt anti talle kasutada uhke kolmekäiguline võidusõiduratas.

«Ja siis tuli Pärnust üks poiss, kes oli kõva purjetaja, tehnikumi õppima. Ja see ajab pääle, et kuule, mul on vaja ennast näidata oma tütarlapsele, laena ometi mulle võidukat,» rääkis Säre.

Vastutasuks pakkus pärnakas, et viib purjetama – tehnikumis tegutses purjespordiring ja koolil oli paar jahti olemas.

«Ma ütlesin, et jäta nüüd, see on vesine asi, saad märjaks ja kukud sisse ka veel. Aga no ei midagi, käis pääle nagu uni. Ma siis ütlesin, et võta pealegi ratas pühapäevaks ja mine defileeri oma daami ees.»

Neiule ilmselt ratas või selle seljas olev noormees meeldis, igatahes pärnakas teenet võlgu ei jäänud ja järgmisel pühapäeval mindi purjetama. Noormehed sõitsid jahiga Valgeveski kääruni ja sealt edasigi, Kvis­sentali poole.

«Märjaks ei saanud, ümber ei läinud, mulle hakkas asi meeldima. Nüüd edasi oli juba nõnda, et mina küsisin, kas su tütarlaps ei taha ratast näha,» muigas Säre.

Suve lõpu poole viis Säre jalgratta Spartakisse ära ja ütles, et ta proovib nüüd hoopis purjetamist.

«Jalgrattatulemused mul just eriti kõrged ei olnud ja pildi pääle ma poleks mitte mahtunud. Ja midagi ilusat säält ka ei oleks saanud. Aga purjetamises, oi-oi kui palju pildi peale mahtusin, oi-oi kui palju ilusaid asju sain,» rääkis Säre.

Võistlejast treeneriks

Purjetamisega alustas noormees 1954. aastal, juba paar aastat hiljem sai ta M-klassi Tartu meistriks. See tiitel on tema nimel olnud kokku 14 korral. Eesti meistriks saamiseks tuli veel pisut oodata, aga 1967. aastal tuli ka see võit esimest korda kätte.

Igasuguseid medaleid on Särel kohvritäis, lisaks veel suuremad-väiksemad karikad.

Ilmselt veel pareminigi kui sätendavad medalid ja karikad, on mehel meeles kõige esimene spordivõistluselt saadud diplom ja auhind, Palamuse kooli ajal Telemark-suuskadega saadud teine koht.

«Ja selle eest sain siis auhinnaks pliiatsi ja pliiatsiteritaja. See oli vägev auhind,» on mehel uhkusesäde ikka veel silmis.

Võib-olla on võistlustulemustest tähtsamgi aga see, et juba 40 aastat on ta tegelenud sellega, mida tänapäeval nimetatakse noorsootööks. Ühelt poolt on ta noortele purjetamistarkust õpetanud, teisalt aga hoopis laevamudelite valmistamise kunsti.

«Alguses olin iseõppija. Pärast, kui tarkus oli käes, hakkasin sõitma ja kui tarkust sai liialt palju, siis hakkasin seda teistele jagama,» rääkis Valdeko Säre, kelle tervis ei luba enam tal endal aktiivselt purjetamas käia. Tema ametlik treeneritöö sai alguse pioneeride majas, kuhu tehti noorte meremeeste ring.

Tema õpilaste hulka kuuluvad näiteks Krista Kruuv, Toomas Sada ja Paavo Pettai.

1980ndate keskpaiku tekkis aga vajadus oma klubi järele, kus noortele purjetamist õpetada. Alguse sai jahtklubi Merikotkas, mille pretensioonika nime valisid lapsed ise. Just eelmisel aastal saadi lõpuks ometi ka omaenda pesakoht Pangodi järve ääres.

Spordiuuendaja

Kui tal oleks tahtmist patendiga tegelda, siis tuleks Valdeko Säre nimi ette ka maailma purjetamise ajaloos, selles osas, mis puudutab jääpurjetamist.

Nimelt konstrueeris ta 1979. aastal jääpurjeka OL, millest sai tänu üleliidulise purjespordi ajakirja konkursile väga tuntud sõiduvahend. Kõikjalt hakkas tulema palveid saata jooniseid sõiduki ehitamiseks ja need jõudsid nii Poolasse, Ungarisse kui ka Tšehhi- ning Saksamaale.

Kõigis neis riikides hakati Säre jooniste järgi jääpurjekaid ehitama (tehasetoodanguna on sellist sõiduriista muide pea võimatu leida) ning sellest tehti lausa eraldi võistlusklass. Purjekas ise kannab nüüd rahvusvaheliselt tuntud nime Ice-Optimist. «Ja nüüd lähme neljateistkümnendatele maailmameistrivõistlustele selles klassis,» rääkis Säre.

Uusi tuuli on Säre toonud Eesti purjetamisse veelgi. 1980. aastatel saatis ta õde Saksamaalt ajakirja, kus olid olemas ühe hollandlase joonised purjelaua ehitamiseks.

Mõeldud-tehtud-proovitud, helistas Säre Lembitu Kuusele, et tule vaatama, mul on nüüd selline asi.

«Siis ma juba sain ta peale seisma. See oli nagu mustangi taltsutamine, rohkem olid sa tal all kui pääl,» muigab Säre tagantjärele.

Telemeeskond tuli bussiga kohale, aga nagu kiuste oli tol päeval nii suur tuul, et plärts ja plärts käisid puri ja sõitja aina vette. Lõpuks õnnestus 10–15 meetrit püsti püsida ja see videoklipp oli õhtustes spordiuudistes ka sees. Siis alles hakati siinkandis purjelaudu ehitama.

Kuigi purjetamine on Säre suur kirg, oli see siiski hobi, ametilt oli ta hoopis arhitekt. Tema projektide hulgas on peamiselt eramud, aga ka mõned suuremad laohooned. Suure osa oma karjäärist tegutses ta hoopis ehitusjärelevalvajana.

Ka tema maja Soinaste tänaval on enda loodud ja just sellesse kohta, mida ta lapsepõlvest mäletas.

Kirjutab memuaare

Praegu kogub Säre oma mälestusi. Saab neist kokku raamat või kas neid üldse trükitakse, ta veel ei tea.

«Ma siunan ennast kogu aeg, et siis, kui need inimesed elasid kõik, kes olid teadlikud sellest ajast, mis mind huvitab, ma ei küsinud. Ja nüüd, palun väga, tee ise, kuidas tahad.»

CV

• Sündinud 30. jaanuaril 1932 Tartus.

• Lõpetas 1957 Tartu ehitustehnikumi.

• Töötas 1957–1960 Eesti Projektis arhitektina. Kuni 1980. aastani tegi mitmes ettevõttes ehitusjärelevalvet, viimased tööaastad enne pensionileminekut oli Estikos projekteerija.

• Purjetamistreenerina töötas Tartu pioneeride majas (1974–77, 1985–87), Tartu Kalevi jahtklubis (1978–84) ja jahtklubis Merikotkas (1988–2007), kus ta praeguseni on kommodoor.

• Olnud Tartu linna täitevkomitee spordisektsiooni esimees (1964–67) ja Tartu Kalevi jahtklubi juhatuse liige (1956–84).

• Purjetamise M-klassis Eesti meister 1967, 1968 ja 1972. Aastatel 1956–75 14-kordne Tartu meister.

• Abielus Suule Särega, pojad Asso ja Meelis.