Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

TARK TARTU ⟩ Naistearstid Kai Part ja Made Laanpere: vägistamise definitsiooni tuleb muuta
Seksiks nõusolek olgu alati selge või üht kahest ähvardab kuriteosüüdistus.

Kui ohver tajub, et ta juttu ei võeta tõsiselt, mõjutab see ta elu edaspidi. Ta tajub maailma ebaõiglasena, ta kahetseb, et ta üldse politseisse pöördus. Kannatab terve ühikond: haiguspäevade hulk suureneb, vaimse tervise probleemid jätkuvad... FOTO: Artur Kuus

Naist hinnatakse tema välise ilu ja seksapiilsuse järgi. Mees on aga tark, kõiges kompetentne, mehed ongi julged ja pealehakkajad! Seksuaalse läbikäimise algatab samuti mees ning naisel on paarisuhtes oma kohustused. Tema tuleb vastu, ei vaidle, allub.

Kas see on Eesti ühiskond? Kindlasti mitte!

«Kas tõesti ei ole?» küsib naistearst Kai Part vastu.

«Kõik need hoiakud on inimestes ikka veel peidus ja taanduvad visalt,» leiab ta. «Me oleme uskumatult patriarhaalne ühiskond. Patriarhaalse mentaliteedi ja tervisealase riskikäitumise vahel on seosed, seda on näidanud teadusartiklid.»

Naistearstid Kai Part ja Made Laanpere on Eestis seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse (SAK) loojad. 2016. aastast töötavad need Eesti neljas haiglas: Tartu ülikooli kliinikumis, Lääne-Tallinna keskhaiglas, Pärnu haiglas ja Ida-Viru keskhaiglas.

Need on ööpäev läbi avatud kohad selleks, et vägistamisohvril oleks koht, kus talle tagataks ühekorraga nii arstlik kui ka kohtumeditsiiniline läbivaatus, samuti toetus ja abi traumaolukorras ning hiljemgi, kui juhtunust on möödas juba kuid. Eesti keskuste tööd toetab sotsiaalministeerium, mis muudab Eesti oma piirkonnas väärikaks Euroopa riigiks.

Seksuaalvägivallaga tegelevate keskuste loomist on nõudnud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon, mis võeti vastu Istanbulis kümme aastat tagasi, räägib naistearst Kai Part. FOTO: Sille Annuk

Ideaalsed kuriteod

Nelja ja poole aasta jooksul on Eestis vägistamisohvrid kriisabikeskustesse pöördunud 493 korral. Kai Part ja Made Laanpere ütlevad, et need pöördujad märgivad jäämäe veepealset osa. Sest kui vaadata rahvastiku uuringuid ja seda, kui paljud inimesed on öelnud, et nad on kogenud seksuaalvägivalda, siis pöördub Eestis politseisse või seksuaalvägivalla kriisiabi keskustesse kõige enam viis protsenti ohvritest.

Miks see nii on?

Vägistamiskuriteod on hästi varjatud kuriteod, millel pealtnägijaid ei ole. Vägistatu on kehv ütluste andja, kuna ta on endast väljas, mäletab juhtunut katkendlikult, annab vastuolulisi kirjeldusi, ei suuda end politseis kehtestada, häbeneb ja tunneb end süüdi.

Seevastu teo toimepanija teab kõike täpselt, esineb enesekindlalt ja leiab «tunnistajad», kes kinnitavad tema sõnu.

Kui vägistamist menetlevad spetsialistid ei tunne kuriteo spetsiifikat, jääb kergesti peale arvamus, et ohver võis olla oma jutu ka välja mõelnud, sest miks ta muidu ei suuda anda üheselt mõistetavaid tunnistusi.

Naistearst Made Laanpere räägib, et vägistamise üle elanud inimene on šokis. Et tema antud ütlusi hiljem mõista, selleks tuleb uurijal tunda saadud trauma iseloomu. FOTO: Sille Annuk

Aga vägistatu mäletabki kõike katkendlikult. Ta võib olla teo toimepanemise ajal ka tardumuses, kus ta aju ütleb, et ta ei tohi liigutada, või ta sureb. Tal võib midagi hiljem meelde tulla, mida ta algul ei mäletanud.

Kai Part leiab, et Eesti on poolel teel. Riik on panustanud ohvrite aitamisse küll, kuid kannatanut ei osata kohelda õiglaselt. Tunnistusi andes saavad neist otsekui taas ohvrid.

Eesti karistusseadustikus on öeldud, et vägistamine on inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine kas vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.

Vägistatu mäletabki kõike katkendlikult. Ta võib olla ka tardumuses, kus ta aju ütleb, et ta ei tohi liigutada, või ta sureb.

33

Kai Part ütleb, et praegu annab seadus võimaluse mõista, et tahtevastasusega peab haakuma vägivald või abitusseisund. Aga vägivalda tõendavaid vigastusi sageli ei leita. Ka abitusseisundit kinnitada on keeruline, kuna purjujäämise etapid on sujuvad: ühel hetkel ei mäleta inimene midagi, kõrvalseisja aga tunnistab, et see inimene suutis veel püsti olla ja kõndida ning isegi kõnelda.

See, mida Tartu naistearstid taotlevad, on, et vägistamist tuleks defineerida eelkõige nõusoleku puudumise kaudu. Et juba sellest, kui üks pool ei ole oma nõusolekust seksuaalvahekorraks mingil viisil märku andnud, peab piisama, et tegu kvalifitseeruks vägistamiseks.

Euroopa 31 riigist 13 defineerivad vägistamist nõusoleku puudumise kaudu. Need riigid on Belgia, Horvaatia, Küpros, Taani, Saksamaa, Kreeka, Island, Iirimaa, Luksemburg, Malta, Rootsi, Sloveenia ja Ühendkuningriik. Soome, Holland, Šveits ja Hispaania kaaluvad seaduste reformimist. Mida see muudab?

Seda, et küsitlemise põhiraskus ei ole enam ohvril. Teo toimepanijat kohustatakse samuti vastama, et mille järgi ta sai aru, et teine pool oli seksuaalvahekorraga nõus. Kas vestluse või kehakeele järgi? Või millises kaitsevahendis nad kokku leppisid? Kas keegi võis nende vestlust pealt kuulda? Või kui partner oli nii purjus, et riputas end ise talle kaela, siis kuidas teo toimepanija sai temalt nõusolekut kuulda?

Loomulikult jääb ka siin üles sõna sõna vastu olukord. Aga muutub menetluse stiil ja kvaliteet. Ei ole nii, et teo toimepanija võib jäädagi raiuma, et ei ole süüdi, ta ei ole midagi teinud, otsige tõendeid.

Suurim trikk, kuidas rääkida

Aga kui paljud eestlased üldse räägivad oma partneriga sellest, mida üks või teine pool vahekorra ajal soovib või mitte? Kas eestlaste kultuuriline norm pole pigem seksist mitte rääkida, vaid tegutseda?

«See ei pea jääma nii,» ütleb Kai Part.

Tema sõnul on ju kogu seksuaalhariduse mõte õpetada lapsi maast-madalast ütlema, mis talle sobib ja mis ei sobi. Ka koolidesse jõudnud kohtinguvägivalla ennetamise programmis on väga tähtsal kohal õpetada noori teineteisega rääkima ja olulistes asjades luba küsima. Rääkimine rikastab iga paarisuhet. Üks pool võib arvata küll, et teine on igati nõus, aga tegelikult ei ole. Üks pool võib paarisuhtes teha aastakümneid asju, mida teine üldse ei naudi. Sest ei räägita.

Kas selline mentaliteet võiks rolli mängida ka Eestis, näiteks seksuaalkuritegude uurimises?

Kai Part noogutab. «Jah, ma arvan küll,» ütleb ta.

Ühiskond oma salajastes soppides peab ikka veel normaalseks seda, et seksuaalaktid käivad nii, et üks algatab ja tegutseb, teine on vait ja laseb asjal kulgeda. Ning see teine pool usub, et kui partneril on juba erektsioon, ja isegi kui ta enam ei soovi jätkata, on teisel poolel vastuseisust hoolimata ikkagi õigus teha, mida ta tahab.

Loomulikult jääb vägistamine tulevikuski varjatud kuriteoks, mille eest kohtus ei pruugi teo toimepanijat süüdi mõista. «Aga vägistamisohvrile on oluline anda ka tunne, et teda usuti ja tema juhtumiga tegeldi maksimaalselt tõsiselt. See mõjutab ohvrite toimetulekut tulevikus ja aitab neil traumast paraneda ja igapäevaellu naasta,» lisab Kai Part.

 

Prokurör Raul Heido. FOTO: Kristjan Teedema

Raul Heido

Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokurör

Seksuaalsüütegude menetlemisel probleem on, et liiga vähe juhtumeid jõuab piisavate tõendite puudumise tõttu kohtulahendini. Kuna uurijad on sunnitud menetluse ajal nii kannatanu kui ka süüdistatava käitumise kohta küsima üksikasjalikke küsimusi, siis tajuvad kannatanud mõnikord, et menetlus pole olnud ohvrisõbralik.

Süütuse presumptsioon on ja jääb kriminaalmenetluses aga keskseks põhimõtteks. Ükski inimene ei pea oma süütust tõendama ja tema suhtes esitatud süüdistavaid väiteid ise aktiivselt ümber lükkama. Prokuratuur peab esitama tõendid, mis näitavad, et inimene on kuriteos süüdi. Tõendid peavad olema nii usaldusväärsed ja arusaadavad, et ei teki mõistlikku kahtlust kuriteo toimepanemises ja süüdistatava süüs. Kõik mõistlikud kahtlused tuleb kohtul tõlgendada aga süüdistatava kasuks.

Seetõttu on seksuaalsüütegude menetlemisel tihti raske piisavalt usaldusväärseid tõendeid kokku saada sõltumata sellest, milliseid mõisteid karistusseadustikus kuriteo kirjeldamiseks kasutatakse.

Praegu on karistusseadustiku paragrahvi 141 lõikes 1 kirjas olev vägistamise koosseis sõnastatud nii: «Inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.» Tahte vastaselt tähendabki, et kannatanu ei ole nõus.

Kui sõnastada kuriteokirjeldus nõusoleku puudumise kaudu ümber, jääks vaidlus kannatanu nõusoleku ja käitumise üle ikkagi alles. Samuti jääksid alles tõendamisraskused olukorras, kus kannatanu räägib üht, süüdistatav vastupidist, ja rohkem tõendeid ei ole võimalik koguda.

See ei tähenda sugugi, et kuriteo koosseisu sõnastuse üle ei ole mõtet arutleda. Prokurörid lähtuvad oma töös kehtivatest seadustest. Kui seadusandja otsustab mingeid kuriteotunnuseid muuta, siis selline seadus saabki töö aluseks. Küll aga jäävad ikkagi alles olulised probleemid vägistamise tõendamisel, seega ei ole seaduse sõnastuse muutmine kahjuks võluvits, mis aitaks rohkem kurjategijaid kohtu ette viia.

 

Kust saab ohver abi?

Kui seksuaalvägivalla juhtumist on möödas vähem kui 7 või 8 ööpäeva, tuleb pöörduda lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse.

Need asuvad:

  • Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus, Sõle 23, Tallinn;
  • Ida-Viru Keskhaiglas, Ilmajaama 12, Kohtla-Järve;
  • Pärnu Haiglas, Ristiku 1, Pärnu ja
  • Tartu Ülikooli Kliinikumis, Puusepa 8, Tartu.

Keskused on avatud 24/7 ning abi on tasuta.

Keskustesse võivad pöörduda naised, mehed ja igas vanuses lapsed.

Tugigrupiga liitumiseks tuleb kirjutada tugigrupp@sotsiaalkindlustusamet.ee

Seksuaalvägivalla ohvritel on võimalik saada ka individuaalset psühholoogilist nõustamist ja teraapiat (ka minevikus toimunud seksuaalvägivalla korral, kui seda abi ei ole varem saadud).

Täpsem info sotsiaalkindlustusameti kodulehel.

Allikas: sotsiaalkindlustusamet, Keete Janter

Tagasi üles
Back