:format(webp)/nginx/o/2021/06/16/13851640t1hd3d9.jpg)
Tartu linnavalitsusel on poliitilist krediiti ja osakondadel professionaalset oskusteavet, mis koosmõjus on jõudnud selleni, et elurikkus ja mitmekesisus linnahaljastuse võtmesõnadena on tuleviku avaliku ruumi peamised mõjurid.
/nginx/o/2021/06/16/13851641t1h4eea.jpg)
Tartu on roheline linn. Koguni nii roheline, et kui sellele kirikutornist pilk heita, siis muud suurt ei paistagi. Kui aga altpoolt, tänava tasapinnast ülespoole vaadata, siis on enamik rohelust pea kohal puuvõrades, allpool on mururoheline, vahepealset rinnet – põõsaid, puhmaid, rohttaimi kogu oma rikkalikkuses – eriti ei ole.
Ja ega see ole nii ainult Tartus, vaid enamikus Eesti linnades. Varjekohtade, välipeldikute ja prügikohtade hirmus ühiskonna vallutanud põõsavastasus ei ole veel täielikult vaibunud.
Linna avaliku ruumi haljastus peegeldab enamikul juhtudel ajaga välja kujunenud ühiskondlikku tellimust. Ei ole vist ühtegi teist valdkonda, millele kõik nii kirglikult kaasa elavad. Kui aga meeldida püütakse kõigile, siis katsetatakse uusi lahendusi vaid juhul, kui vaim on tugev, et kriitikat ja pahameelt vastu võtta. Uusi lahendusi proovida on aga vaja, sest haljastus ja loodus on midagi, mis muudavad linnad elamisväärseks.
Avalikel haljasaladel kasutatavate taimede liikide valik lähtub üldjuhul sellest, kui pikalt, tihti, rikkalikult või värviliselt taim õitseb. Linnapilt on ise harjutanud eelkõige selles ilu nägema. Muud kriteeriumid (kellele taim toiduks on, milline on tema roll ökosüsteemis) on hakanud oluliseks muutuma alles hiljuti, nii avaliku arvamuse järkjärgulise muutumise kui Tartu linnavalitsuse katsetamisjulguse tõttu.
Selleks on linnavalitsusel nii poliitilist krediiti kui ka osakondadel professionaalset oskusteavet, mis koosmõjus on jõudnud selleni, et elurikkus ja mitmekesisus linnahaljastuse võtmesõnadena on tuleviku avaliku ruumi peamised mõjurid.
Võtame või üldtuntud ravimtaimed vereurmarohi, villtakjas, kõrvenõges, põldmünt – nende õitsemine on pigem tagasihoidlik ega pane vaatajat ahhetama, kuid see-eest millised vormid, milline lehtede kuju ja üldine struktuur!
Mõnda on juba tehtud ning esimesed uued lahendused näitavad, et ka poollooduslike kooslustega saab luua pilkupüüdva lilleilu. Enamik neist aladest on kujunenud niitmise vähendamisest ja selle ajastusest ning intervallist, nagu Vabaduse puiestiku salu, Tartu tammik, Näituse tänava haljasriba, kergliiklusteede rohealad, Toomemägi, Kassitoome ja Vallikraavi tänava nõlvad, Atlantise-esine nõlv, Ülejõe pargi jõekaldad.
Roosi tänav, Uueturu linnaniit ja Vene tänava ring on aga algusest peale teisiti kavandatud ja rajatud, et linlastele teistsugust roheelamust pakkuda.
Linlane soovib suvises linnas näha lilli. Ja palju. Ja et kogu aeg midagi õitseks. Et ilu torkaks igal pool silma. Looduses on aga õitel muud ülesanded, inimsilma rõõmustamine on nimekirja lõpus. Paljud taimed õitsevad hoopis märkamatult, kuid pakuvad n-ö teenust sellevõrra rohkemgi: toitu tolmeldajale, varjepaika röövikule, sügisel seemneid söögiks linnule.
Sageli on ökosüsteemi mõttes ülikasuliku taime kohta tekkinud kultuuriline kokkulepe teda inetuks, lausa kahjulikuks pidada. Võtame või üldtuntud ravimtaimed vereurmarohi, villtakjas, kõrvenõges, põldmünt – nende õitsemine on pigem tagasihoidlik ega pane vaatajat ahhetama, kuid see-eest millised vormid, milline lehtede kuju ja üldine struktuur! Kohalikest, pärismaistest liikidest kooslused väärivad suuremat tähelepanu ja on pikas perspektiivis (mitte esmase investeeringu mõttes, kui rääkida rajamisest, mitte hooldusrežiimiga kujundamisest) ökonoomsemad.
Mitmeaastased ja ökosüsteemiteenuste mõttes kasulikud kohalikud liigid linnahaljastuses on suund, kuhupoole Tartu on vapralt mitu aastat liikunud ja liigub loodetavasti edasi. Roheline nii tooni kui ka mõtteviisina on nihkunud õigustatult prioriteediks: ei ole ju kellelegi enam teadmata, mis seisus on elurikkus igal pool maailmas, sealhulgas Eestis.
Praegu on kaalukauss lihtsalt tugevasti viltu elurikkuse suhtes leige haljastusviisi poole ja seda saab muuta vaid julgete sekkumistega, nagu Tartus tehtud ongi.
Koduses metsatukas jalutajale on illusioon lõppematust elurikkusest kerge tekkima ja sellega koos ka üleolev muie linnas elurikkusest rääkijate suhtes. Kuid tõsi on see, et elurikkuse kaoga peavad tegelema kõik, nii maal kui ka linnas. Ainult nii on võimalik saavutada mingi tasakaal.
Linn saab elurikkust kasvatada avalike haljasalade kohta vastu võetud (senise praktika kontekstis radikaalsete!) otsuste abil. Selliselt saab mõtteviis levima hakata ka koduaedadesse ja kortermajade juurde.
Mõistagi ei kao kuskile pügatud piknikumuru, roosid, võõrasemad ja peiulilled ega peagi – kindlasti mitte. Praegu on kaalukauss lihtsalt tugevasti viltu elurikkuse suhtes leige haljastusviisi poole ja seda saab muuta vaid julge sekkumisega, nagu Tartus tehtud ongi. Avaliku arvamuse aeglane muutumine ja poolehoiu kasvamine näitab, et suund on õige. Mõistagi jääb alati olema rahulolematuid, aga ka see on hea: pidev selgitamine ja põhjendamine aitab keskkonda hoidva mõtteviisi tähtsust ikka ja jälle alla kriipsutada.
Pargid, tänavad ja väljakud on terviksüsteem. Linna rohelus ei tohi jaguneda üksikuteks (valdavalt suurte puude ja niidetud muruga) parkideks, mille vahel linlased vahepealset eluvaest teekonda trotsides liiguvad. Väga olulise osa linnahaljastusse saavad panustada tänavad, kus sageli on tingimused ekstreemsemad (tolm, vibratsioon, sool), ning seetõttu toetavad rohelist mõtteviisi seal paremini just kodumaiste liikidega poollooduslikud kooslused, mis kohastunud raskemates tingimustes ellu jääma.
Sageli on vaja teha vähem: mitte niita, mitte siluda, jätta mõni koht rehitsemata ja mõni oksahunnik rahulikult aia- või parginurka kõdunema. Iga ruutsentimeeter annab kellelegi võimaluse ja kui kõik sellised väikesed elupaigad kokku liita, saab väga palju teisi liike võimalusi juurde.
Soolaga üle kallamata ja lopsakad vuugivahed on inimese jaoks kultuuriliselt konstrueeritud hinnangu järgi koledad, tegelikult hõlbustavad vihmavee imbumist ning annavad kellelegi toitu ja elukohta.
Linnalooduse hindamisse peaks ilu kõrvale lubama tähtsama kategooria: vajalikkus kogu süsteemile, mitte ainult inimesele üksi. Ehk siis võiks antropotsentrismilt liikuda biotsentrismi poole.
Kes otsustab linnahaljastuse üle? Tartus puudub linnaaedniku ametikoht ja see on hea. See tähendab, et haljastusega tegelevad mitmed ametnikud ja linnavalitsusevälised spetsialistid üheskoos. Sellised koostööprojektid rikastavad alati vastastikku ning aitavad linnaruumi vaadelda laiemas kontekstis kui ühe ametikoha eest üksinda vastutav inimene kunagi jõuaks.
See, mis praegu puudub, on ülelinnaline haljastuse arengukava ning see on osutunud nii projekteerimisel kui planeerimisel vahel puudujäägiks.
Linn on küll kaetud hooldusklassidega, kuid haljastuse kontseptsioon piirkondade kaupa on veel puudu. Kuid mitmel pool koosolekutel on välja hõigatud, et nimetatud dokumendi koostamise eeltööd linnavalitsuses juba käivad, seega jääb üle ainult natukene veel oodata ja sobival ajal oma ettepanekuid anda – avalik roheruum on meie kõigi ühine aed.