Liina Uudelt: rattur, mine ära!

Liina Uudelt Foto: Margus Ansu

Uudiseid on kahte sorti. On sellised, mille peale ehk imestad, kuid võtad teadmiseks. Ja siis on sellised, mille peale ütled mõttes «Ära aja jama!», ning otsustad, et kõike kuuldut ei saa ka tõe pähe võtta.

Viimaste hulka kuulus see, kui kolleeg hiljuti mokaotsast mainis, et kesklinnas Kvartali ees olevat nüüd rattaga sõitmine ära keelatud. Mõtlesin, et see küll võimalik pole, sest abilinnapea Raimond Tamm ütles vaid mõni nädal tagasi, kui küsimuseks oli, miks Turu-Riia ristmikule rattateed ei tule, et «selles piirkonnas on suhteliselt laiad kergliiklusteed, kus on võimalus mahutada ära nii jalakäijad kui ka ratturid» (TPM 27.5).

Tõsi, et neid, kes seal bussi oodanud või rattaga liigelnud, pani see põhjendus ilmselt kulmu kergitama. Samas tuleb tunnistada, et Tartu mitte-autoliiklejad on tõesti omandanud mitmekülgse vilumuse, kuidas maailm-väljaspool-autot-anarhias toime tulla, ja põhimõtteliselt mahuvadki ükskõik kuhu ära. Jalakäijad teavad, et mõistlik on bussi oodates seista selg tihedalt vastu kaubanduskeskust või bussiootekoja klaasi taga. Instinktid on timmitud teravaks, et teha läheneva ratturi eest kõige ootamatumaid hüppeid ja põikeid. Ei unune ka krõbedam sõna ratturi pihta, et stressi maandada.