Peeter Olesk: vastupanu ja meelekindlus

Kirjandusteadlane Peeter Olesk.  Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Rahvuskonservatiivsus on minu meelest embleem, mitte printsiip, samasugune silt nagu «korruptsioonivaba Eesti» või «Eesti asi» või «apteegireform ilma proviisorihariduseta». Embleeme võib jagada iga nurga peal ja taga. Printsiipe kaitstakse.

Paaris asjas olen ma võrdlemisi kindel. See «võrdlemisi» ei tähenda siin muud, kui et kahtlemata on minusuguseid palju rohkem kui mõni, kuid ma lihtsalt ei tea, palju meid just on. Paar asja ise on järgmised. Esiteks on toibumine Covid-19 haiglaravist märksa pikem protsess kui mõni nädal või paar kuud ja teiseks puudutab ta suurel määral inimesi, kelle teadmised viirushaiguste patoloogiast ei ole eriti suuremad kui kolmelise algkoolilapse omad, ning mida kujutab endast viirushaige sotsiaalne rehabilitatsioon, seda ei tea nad üldse.

Jätan totakavõitu kelkimised hanerasva tervistavast mõjust ja üliodavad kuulutamised sellest, kui tähtis on Eestis iga inimene, siin teadlikult kõrvale, kuna need on servast servani tühised. Ükskõik kes teile neid ammugi halvaks läinud jutujätke ka püüab pähe määrida – ärge laske teda ligi. Aga kui see sodi teile juba pähe on läinud, peske pea otsekohe puhtaks, sest alles siis te saate aru, kui õnnis võib olla tunne olla vaba.