KEELE TERITAJA ⟩ Sirje Toomla: See suur et

Keele teritaja Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Eesti keeles, nagu igas teiseski keeles, on palju kihte. Näiteks romaanides-luuletustes loeme üht keelt, teadusartiklites on keelekasutus üsnagi teistsugune ning ajalehtedes veel oma väikeste erisustega. Omaette kihi moodustab suuline keel, kuid siingi tuleks teha vahet avalikul keelekasutusel ja sõprade-tuttavatega räägitaval keelel.

Võin üsna julgelt väita, et mitte keegi ei räägi täpselt nii, nagu ta kirjutab, isegi mitte kõige paadunum keelepuritaan. Kirjutades on aega sõnu seada, taas ja taas ümber sõnastada, mõelda isegi komade peale, ning ka sõnad võivad veidi teised olla, kui kõneldes. Kõne on spontaanne, rääkija otsib sõnu, kobab täpsema väljendi järele, korrates mõtet erinevate sõnadega. Nii tekivad mõttepausid, need täidab ta igasuguste täitesõnade ja -väljenditega – parasiit- ehk nugisõnadega – või lihtsalt ebamääraste häälitsustega, mida keeleuurijad üneemideks nimetavad. Tulemuseks on paljusõnaline katkendlik tekst, mida sõna-sõnalt kirjapanduna oleks üpris tüütu lugeda.

Ka meie oma seriaalikangelane Allan armastab juttu alustada eestlaslikult hoogu võttes väljendiga «see suur et».