/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
Rahvarõivaste tuulutamine 12. juunil Tartu keskpargis oli muusikaliste vahepaladega suvesündmus, mis kohaletulnuile rohkelt silmailu pakkus, lisaks uusi teadmisi ununema kippuvast rahvarõivakunstist, kaugema aja moest ja praktilistest reeglitest.
Rahvarõivaste tuulutuspäeva üks käsitöömeistreid oli politseinik Marina Paddar
Esmalt esitleti ERMi rahvarõivakooli kaheksanda lennu lõputöid. Kostüüme kommenteeris rahvarõivakooli juhendaja Reet Piiri, kes ulatas mikrofoni ka rõivakandjaile endile, et nad võiksid kirjeldada oma osavust ja kinnitada, et on teinud ise kõik, mis neil seljas näidata on. Alates pasteldest ja sukkadest kuni siidhelmesteni kaelas ja tanuserva tüllist pitsini välja.
Kuidagi hakkas teiste seast silma üks naine, kes ütles mikrofoni, et rahvarõivakoolis õppimise ajal lõi ta Maarja-Magdaleenia kihelkonna rahvarõivad nii endale kui ka oma sõbrannale, sest sõbranna väga tahtis. Ning rääkis seda viisil, nagu oleks see kahe rõivakomplekti valmistamine olnud käkitegu. Et tikandid pluusi õlul ja kätistel on vaid 14 tundi näputööd ning sukad – need said kootud rongisõitudel Tallinnast Tartusse – ja kõik teised asjad: seelikud ja vööd ja tanud ja põlled ... Jäi mulje, nagu need oleksid tekkinud pelgast õhkamisest ja Kuu poole vaatamisest.
Vorm on vorm
Sellele naisele hiljem lähemale astudes selgus, et rahvarõivaste sees oli ehtne ja eriti range noorsoopolitseinik Marina Paddar, keda on inimesed harjunud nägema vaid vormis ... Kuigi tõsi – ka rahvarõivas on vorm, mida uhkusega kanda ja näib, et Marina Paddarile sobivad mõlemad.
/nginx/o/2021/06/12/13842687t1ha5b2.jpg)
Politseiniku sõbranna oli aga Sirli Peterson, keda paljud teavad kas lastekaitsetöötaja või perekodu Käopesa varasema juhatajana, ja kelle rõõmu Maarja-Magdaleena kihelkonna rahvarõivaste kandmisest võis muidugi palju paremini mõista, kuna temale need rõivad (tänu sõbrannale) selga ju kukkusid.
ERMi kaheaastase rahvarõivakursuse lõpetanuid on kaheksandas lennus kokku paarkümmend. Nad öeldud, on nad õppinud kanga, vöö ja sukkade kudumist. Aga ka tikkimist, õmblemist, paelte kinnitamist, pilutamist, heegeldamist, niplispitsi tegemist ja kõike, mida üks või teine rahvarõivakomplekt nõudnud on ning seda kõike loomulikult ka mitme juhendaja käe all.
Komplekteerimise ja teoreetilise osa selgekstegemine on olnud näiteks Reet Piiri ülesanne, õmblemine ja konstrueerimine Silvi Allimanni töö, tikkimine ja silmuskudumine Virve Valtmann-Valdsoni ja Külli Valki õpetada ning vööde kudumine Piia Ranna selgeks teha. Rahvarõivakooli koostööpartner on Eesti rahvakultuuri keskus.
Aga hiline rauaaeg?
Rahvarõivaste tuulutuspäeval nägid inimesed ka muinasaegseid rõivaid mittetulundusühingu Agelinde käsitöömeistritelt. Selgitusi jagas Susanna Kiitsak, näitamaks linaseid ja villaseid rõivaid, mis tal endal ja ta pere teistel liikmetel seljas olid. Niisugune võis eestlane välja näha 11. ja 12. sajandil ehk hilisel rauaajal. See oli aeg, mil nööpe veel ei tuntud ja ristkülikukujulised rõivatükid kinnitati selga suurte nõeltega.
/nginx/o/2021/06/12/13842690t1h2bd2.jpg)
Susanna Kiitsak ise on õppinud Tartu ülikoolis arheoloogiat ja kirjutanud lõputöö kõlapaeltest arheoloogilistes materjalides. Ta selgitas, kui keeruline on arheoloogidel leida täpseid tõendeid nii ammuste aegade rõivamoe kohta. Maapõues säilib tekstiil vaid habraste räbalate või üksikute lõimedena. Ometi on võimalik midagi sealtki välja selgitada, tuletada ja järele aimata.
Tiigi seltsimaja korraldatud tuulutuspäeval mängis taustaks Väägvere külakapell, käsitöist vahepala pakkus Tuleloo Merle.
/nginx/o/2021/06/12/13842694t1hb13f.jpg)