Raamatukunstnik Ede Peebo saadetakse viimsele teele

Ede Peebo (30. V 1934 - 8. VI 2021). Foto: Erakogu

Täna kell 12 saadetakse Tartu katoliku kirikus viimsele teele raamatukunstnik Ede Peebo (30. V 1934 – 8. VI 2021).

Ede Peebo õppis Tartu 2. keskkoolis, mille lõpetas kiitusega 1953. Eesti kunstnike liidu, Eesti kujundusgraafikute liidu ja kultuuriministeeriumi allkirjastatud nekroloogis on kirjas, et joonistada meeldis talle juba varajasest lapseeast saadik, aga ta tundis juba siis suurt lähedust ka loodusega. Esmaseks valikuks edasi õppimisel kujunes bioloogia eriala Tartu ülikoolis, kuid pärast esimest semestrit katkestas ta ülikooliõpingud ning astus 1964. aastal Tartu kunstikooli.

Juba sama aasta suvel võeti ta vastu Eesti riiklikku kunstinstituuti graafika erialale, mille ta edukalt lõpetas 1960. aastal. Ede Peebo diplomitööks oli linoollõikes teostatud raamat «Vanapagana sepapada», mis põhines Matthias Johan Eiseni kirja pandud eesti rahva ennemuistsel jutustusel.

Pärast kõrghariduse omandamist töötas Ede Peebo mõnda aega paberivabrikus ja hiljem ajakirja Kultuur ja Elu ning ajaleht Säde toimetustes. Ede Peebo on olnud Eesti kunstnike liidu liige aastast 1964. Kujundusgraafikute liitu kuulus ta alates selle asutamise algusest 1993. Alates 1973. aastast jäi ta vabakutseliseks ja pühendus täiel määral loometööle.

Ede Peebo illustreeritud on palju muinasjutu-, laste- ja noorsooraamatuid, nende hulgas Rudyard Kiplingi «Elevandilaps», muinasjuturaamatud «Altai muinasjutte» ja «Tadžiki muinasjutte» sarjast «Saja rahva lood», aafrika muinasjutt «Kuidas loomad endale sabad said», Erika Esopi «Naerulind», vendade Grimmide «Hunt ja seitse kitsetalle», Leida Tigase «Vanaema maja», Kalju Kanguri «Tiritamme tõrud» jpm.

Lisaks raamatute illustreerimisele võttis Ede Peebo pidevalt osa kujundusgraafikute liidu ja lastekirjanduse keskuse korraldatud illustratsiooninäitustest ning esines just selleks puhuks tehtud suuremõõtmeliste töödega, mida hiljem on eksponeeritud näitustel mujal Eestis ja paljudes välisriikides. Tema viimaseks tööks jäi osalemine libahunditeemalisel näitusel «Jookseb koos huntidega» 2018. aastal.

Nii nagu Ede Peebo oli soe inimene, olid ka tema tööd südamlikud ja omanäolised. Suure põhjalikkusega, tehtut üha korrigeerides, valmisid ta tööd küllaltki aeglaselt. Ta oli andekas joonistaja, eriti meeldis talle enda ütlust mööda kujutada loomi ja loodust.

Oma tööd võttis ta väga tõsiselt, nagu ka kõike muud ettevõetut ning andeid ja huvisi jätkus muukski. Õpingute ajal kunstiinstituudis sai hobiks ratsutamine, ka malemäng köitis ning musikaalsus ja huvi muusika vastu olid talle samuti omased. Organist Hugo Lepnurme juures on ta lõpetanud orelimängu kursused koraalimängu alal. Seotus evangeelse luterliku kirikuga Eestis oli juba tollel hetkel olemas, kuid hilisemas eas liitus ta katoliku kirikuga ja jäi sellega seotuks viimase hetkeni.

Veel hilises easki oli tal südikust hakata õppima hispaania keelt, mida ta tegi sama suure pühendumisega nagu kõike muudki. Ta oli meeldiv suhtleja, olemuselt tagasihoidlik, heatahtlik, lahke ja südamlik, alati leebelt naeratav. Temas polnud silmakirjalikkust ega soovi silma paista, samas järgis ta oma veendumusi ja oli põhimõttekindel nii mõneski talle olulises küsimuses. Enesest ei rääkinud ta palju ning oli üsna kinnise loomuga. Küll aga oli tal empaatiavõimet teiste suhtes.

Hoolivus ja kaastunne kaasinimeste vastu nähtus lisaks igapäevasuhtlusele sellestki, et ta tegutses aastaid usaldustelefoni liinil, kuulas ära võõraste inimeste mured ning pakkus neile vajaduse korral nõu ja tuge. Ta oli inimene, keda võis jäägitult usaldada.

Lõuna-Eesti, sealsed metsad ja loodus olid Ede Peebo meelispaigad, kuhu ta suviti pages siis, kui võimalused ja tervis veel lubasid.

«Mälestame Ede Peebot, head kolleegi ja teekaaslast ning lähedaste leina jagades, tema looming jääb edasi kestma meie raamatukunsti ajaloona,» on kirjas Eesti kunstnike liidu, kujundusgraafikute liidu ja kultuuriministeeriumi allkirjastatud nekroloogis.