Justiitsminister Maris Lauri arutles koos Tartu naistearstidega, kas ja mis on vägistamise definitsioonis vildakat
11. juuni 2021, 20:13
/nginx/o/2021/06/11/13841112t1h648f.jpg)
Justiitsminister Maris Lauri viis end täna kurssi Tartu ülikooli kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse tööga, samuti abivajajate ja seksuaalkuritegudega seotud statistikaga. Ta leidis, et igasuguse vägivalla vastu tuleb võidelda ja tööd selle nimel, et inimesed hakkaksid rohkem mõistma, mis on lubatud ja mis mitte, tuleb ühiskonnas veel palju teha.
Eestis on seksuaalvägivalla tõttu kannatanutel võimalik saada kiiret abi ühest ja samast kohast alates 2016. aastast. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse (SAK) loojad on Tartu naistearstid Kai Part ja Made Laanpere ning Eestis asuvad need neljas haiglas: Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliinikus, Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu haiglas ja Ida-Viru keskhaiglas. Keskused on avatud ööpäev ringi ning neis pakutav abi on tasuta.
On oluline, et seksuaalvägivalla üleelanutele pakutakse kogu vajaminev abi ja tugi ühes kohas ning et iga samm selles keskuses leiab aset nende nõusolekul. See puudutab nii esmast psühholoogilist toetust, meditsiinilist abi ja läbivaatust kui ka tuge politseisse pöördumisel. Meditsiinilist ja psühholoogilist tuge ka siis, kui juhtunust on möödas juba kuid.
Doktor Kai Part, kes töötab TÜ kliinikumi seksuaalvägivalla keskuses ja on ka ekspert Ohvriabi juures, peab märkimisväärseks, et kliinikumi seksuaalvägivallakeskuse viieaastase töö jooksul on pöördumiste arv kasvanud ning ta julgustab kõiki abivajavaid, nii lapsi, naisi kui ka mehi sõltumata vanusest seksuaalvägivalla järel keskuste poole pöörduma. «Me saame tänapäeval kasutada innovaatilisi lähenemisi ohvrite abistamiseks ja seksuaalkuritegude tõendamiseks,» rääkis ta. «Ohvri kehalt kogutakse tõendmaterjali isiku DNA kindlakstegemiseks ja tuvastatakse seksuaalkuritegude korral harva esinevaid vigastusi. SOS-pillide abil on võimalik ennetada raseduse tekkimist, tundlike metoodikatega tuvastada varakult nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse. HIV-ga nakatumist on võimalik ennetada õigel ajal alustatud profülaktilise antiretroviirusraviga.»
Seni pöördunutest on vajanud SOS-pille 41 protsenti ning HIV kontaktijärgne ravi on olnud näidustatud 44 protsendile. Kohtumeditsiiniline tõendmaterjal on kogutud aga 86 protsendil pöördujatest. Jätkutoele on pöördunud enamik esmaselt SAKi pöördunutest.
Justiitsministri külaskäigu ajal arutleti koos naistekliiniku juhtide, sotsiaalkindlustusameti ja prokuratuuri töötajate, Feministeeriumi toimetaja ja teistega, miks paljud seksuaalvägivallaohvrid ei pöördu abi järele, miks osa menetlusi lõpetatakse ja miks alati ei jõuta seksuaalkuriteo tõendamiseni.
Kuulati ka doktor Kai Pardi ülevaadet Euroopa riikide kogemustest, kus vägistamine on seaduses defineeritud nõusoleku kaudu.
Eesti karistusseadustikus öeldakse, et vägistamine on inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine kas vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.
Kai Part on veendunud, et vägistamist tuleks Eesti seaduses defineerida mitte ainult vägivalla ja abitusseisundi kaudu, vaid nõusoleku kaudu. See tähendab, et võimaliku kuriteo menetlemisel tuleb tähelepanu pöörata teo toimepanijale, mitte ainult tema ohvrile ja ohvrit küsitledes, kas ta ikka piisavalt palju hakkas soovimatu seksuaalvahekorra ajal partnerile vastu. Seadusandluses peaks Kai Pardi sõnul olema rõhk sellel, kas mõlemad osalised olid kõigepealt nõus sellega, mis hiljem aset leidis. Kas nad olid vabatahtlikult nõus ja kas nad olid algusest lõpuni nõus.
Doktor Made Laanpere kirjeldas omakorda, kuidas vägistamisohvrit võib tabada tardumus, kus ta aju ütleb talle, et ta ei tohi end liigutada või ta sureb. Need on doktor Laanpere sõnul neurobioloogilised reaktsioonid, mida on võimalik tõestada. «Ma ei tea, mis minuga juhtus, ma lihtsalt ei suutnud ennast enam liigutada,» on vägistamisohvrid seda seisundit kirjeldanud.
Ka ei suuda traumaatilise kogemuse üle elanud inimene tunnistusi andes hinnata aega, kas see oli lühike või pikk ega ka juhtunu kronoloogiat täpselt esitada, kuna traumaatilsi üksikasju võib aju mitte mäletada või ilmuvad need mälus esile katkendlikult.
Justiitsminister Maris Lauri ütles, et ammu on aeg tunnistada, et ühiskond on muutunud ja ka meeste-naiste suhteid iseloomustavad normid, mis veel hilisminevikus olid ühed, on nüüd teised. «Kui me tahame hästi elada ja olla õnnelikud, siis peame lahti saama igasugusest vägivallast, mida ühiskonnas on ikka veel liiga palju,» sõnas ta. Ka osutas ta mõiste «abitu seisund» tähendusele.
«Kui inimene on abitus seisundis, ei saa ta kuidagi märku anda ka sellest, mida ta tegelikult tahab või millega ta nõus ei ole. Sellises olukorras inimese ärakasutamine on kahtlemata kuritegu,» ütles minister Maris Lauri.
Eesti nelja seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse on alates nende loomisest ehk 2016. aastast alates pöördutud 489 korral. Seni on abivajajad olnud vanusevahemikus 1–79 aastat, keskmiselt 23-aastased. Neist alla 18-aastaseid pöördujaid on olnud 27 protsenti, sealhulgas alla 14-aastaseid 10 protsenti. Seksuaalvägivallatsejad on kõige sagedamini olnud tuttavad inimesed (32 protsenti), sõbrad või lähedased (15 protsenti) ja suhtepartnerid (15 protsenti).
Keskustes töötavad naistearstid, õed ja ämmaemandad ning teenust rahastab sotsiaalkindlustusameti kaudu ka sotsiaalministeerium, kes katab spetsiaalse arstide ja õdede valveringi, tõendmaterjali kogumise ja teenuse arendamise kulu, samuti psühholoogilise abi (sealhulgas tugigruppide) kulud.