Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Näitusemaja ees haises suits ja toas lambarasv

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sepp Ivar Feldmann (paremal) ja sepasell Tanel Nõmmik sepistasid küünlajalga, sepa õpilane Argo Ruus (tagaplaanil) puhus tulele ääsis lõõtsaga vunki.
Sepp Ivar Feldmann (paremal) ja sepasell Tanel Nõmmik sepistasid küünlajalga, sepa õpilane Argo Ruus (tagaplaanil) puhus tulele ääsis lõõtsaga vunki. Foto: Margus Ansu

ERMi näitusemaja ees hõõgus ja leegitses kolmel ääsil kivisüsi. Sepad meilt ja mujalt – isegi Soomest ja Venemaalt – ajasid metalli punaseks ja tagusid alasil varem välja mõeldud kujuga küünlajalaks.


«Meie sepistame küünlajalga Eesti Rahva Muuseumi kogudest pärineva originaali järgi, mis on kogutud Põhja-Saaremaalt Karja kihelkonnast, tänapäevasest Leisi vallast,» ütles sepp Ivar Feldmann. «Teeme originaalist kaks korda suurema küünlajala.»

Feldmanni ning tema selli ja õpipoisi kõrval kõlksutasid haamrit vastu metalli soomlased Rauno Lehtonen Vantaast ja Markus Ahola Jyväskyläst. Neid abistas Moskva lähedalt tulnud Igor Tšižov.

Piirid seppi ei takista

Sepad hoiavad kokku, riigipiirid ja erinevad keeled neid ei takista. Näitusemaja väikeses saalis avatud sepisküünlajalgade väljapanekul «Valgus Tuli», mille on kureerinud Ivar Feldmann, on esindatud ka Rootsi ja Läti sepad.

Ja – tohoh! – isegi üks naine, eestlanna Triin Kukk on toonud näha oma mehiselt raske töö kaunist tulemust.

«See näitus on Eesti Seppade Ühenduse küünlajalakonkursi näitus, mis on Narvast Tartusse toodud täiendatud kujul,» ütles kuraator Feldmann. «Et asjale värvi lisada ja et inimesed näeksid, kuidas see töö käib, tõime küünlapäevaks kohale sepad.»

Sepistajate hulgas eile näitusemaja ees naisseppi ei olnud. Vaatajaidki oli napilt ja selles oli selgelt süüdi käre pakane.

«Jah, ilm on natukene vilets, aga vähemalt pole sääski,» ütles Feldmann. «Üldiselt on kõikidel seppade üritustel midagi ilmaga lahti. Tavaliselt on olnud äike ja on tulnud rahet.»

Kui küünlajalad õues sepistatud ja veenõus karastatud, võis need viia teisele korrusele väljapaneku täienduseks.

Lambarasvast küünlad

Seppade tööd sai jälgida ka esimese korruse akendest, aga seal askeldanud naistel-lastel ei olnud kõrvalt passimiseks aega. Neil oli Liisi Jäätsi ja Virve Tuubeli juhendamisel käsil küünalde valmistamine.

Kõigepealt keerutasid nad jämedast linasest niidist tahi. Puidust küünlakirnus (see ei olnud vanaaegne, vaid tänapäevane koopia) oli kuuma vee peal paks, eriliselt lääge haisuga sula lambarasva kiht juba ootamas.

Virve Tuubel märkis, et rasv on pärit ühest Tamsalu valla lambakasvatustalust, sest Tartu turult ei olnud seda vajalikus koguses võimalik saada.

Väga palju kordi tahi ja sellele hangunud rasva kihile uute kihtide kasvatamine nõudis aega ja kannatlikkust. Aga lõpuks said küünlad siiski valmis ja jäid ootama igaüks oma küünlajalga.

Rahvusvahelist näitust «Valgus Tuli» saab ERMi näitustemajas (Kuperjanovi 9) vaadata 11. märtsini.
 

Tagasi üles