Siiri Laidla: solvumine ja sõnavabadus

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Mu trepikoja liftis ripub kultuuritahvel. Tore, igati sümpaatne asjake. Sealt saab teada, mis etendusi ja koolitusi jne tartlasele pakutakse. Pilk jäi pidama keeleõppekoolituse reklaamil.

«Teid õpetavad parimad keelekandjad», seisis seal. Mul jäi karp lahti. Samas oli ka venekeelne kutse kursustele, kus parimad õpetajad olid «nositeli jazõkov». Igati korrektne. Meie keeles on keelekandjal aga halvustav tähendus: tagarääkija, laimaja, klatšimoor. Vaevalt küll reklaami koostajad oma õpetajaid niimoodi tituleerida soovisid.

Meenub üks ere seik. Kui aastate eest sain töökoha äärelinna kakskeelses lasteaias, selgus, et eesti filoloogi diplomist ei piisanud. Pidin end ka vene keele oskuses tublisti tõestama. Õppeaasta stardikoosolekul mainisin, et olen sel tööl kogenematu (ei olnud alushariduse kutsetunnistust, see puudus toona mõnel teiselgi), soovin kõigest väest kollektiivi sulanduda ja tore, kui tuldaks ise mu juurde rääkima. Sest mu vene keel on «smešnoi». Küll ma alles sain selle ettevaatamatu sõnavõtu eest!