Täielikult restaureeritud buss Ikarus 256 sõitis eile esmaesitluseks Tallinnast Tartusse. Ehkki vahemaa oli pikk, kulges sõit viperusteta ja pärast ERMi juures toimunud esitlust said üritusel osalejad teha Narva maanteel lõbusõitu.
Taastatud Ikarus viis reisijad nostalgilisele rännakule
Originaalkujul taastatud bussi juhtis pikalt busside hooldamisega tegelenud Heino Jaanus, kes enam kui kümne aasta jooksul pühendas pea kogu oma vaba aja Ikarusele hinge sisse puhumisele.
Kogenud meister
Heino Jaanus on juba varem omal käel restaureerinud kaks bussi, eile esitletu on kolmas. Masinaid putitama õppis ta juba poisikesena ja koolijütsina pani liikuma ka kooli autod, millega siis sõpradega salaja poes käis.
«Ega neile numbreid külge ei saanud, sest need olid juba maha kantud masinad, aga kui veel polnud olemas Annelinna, siis sai sealt linnapiirini sõidetud,» meenutas Jaanus.
Hiljem on ta uue elu andud mitmetele masinatele, teiste seas ka abikaasale kuuluvale sõiduautole ZIS-110b.
«Kui abikaasa küsis, miks ma jälle sinna garaaži ronin, siis vastasin, et tema autot lähen tegema, ja nii sain ka bussi restaureerimiseks aega,» naljatles mees ja kiitis oma prouat kannatlikkuse eest. Sest auto taastamine võttis aega 13 aastat.
«Kuna ma ühe Ikarus Luxi restaureerisin, mis sai Eestis esimesena musta numbrimärgi, siis võtsin ette ka selle bussi taastamise,» rääkis Jaanus. Nüüd on Eestis üle 600 musta numbrimärgiga masina, kuid järjekorras esimesele viitavad valged tähed A001 kuuluvad vaid tema restaureeritud uunikumile.
Kui abikaasa küsis, et miks sa jälle sinna garaaži ronid, siis vastasin, et sinu autot lähen tegema ja nii sain ka bussi restaureerimiseks aega, naljatles Heino Jaanus.
Et musta numbriplaati on lootus saada vaid vanematel kui 35-aastastel sõidukitel, peab nüüd esitletud buss uunikumi staatust veel kolm aastat ootama.
«Tema on veel liiga noor, uunikumi vanus peab olema vähemalt 35 aastat, aga see Ikaruse buss on 1989. aastal valmistatud,» selgitas restauraator. Numbri saamiseks tuleb läbida põhjalik kontroll, mis kinnitab auto tehnoseisundi ja juppide originaalsuse.
Go Busi Lõuna-Eesti piirkonnajuhi Ramses Riive sõnul on 1989. aastal Ungaris toodetud bussi taastamise peamine eesmärk ajaloolise pärandi säilitamine. «Ajalugu tuleb väärtustada, et ka noored teaksid millega varem on liigeldud,» ütles Riive.
Taastamiseks vajalikud jupid leiti Go Busi ja endiste bussijuhtide koostöös. Kuna tegemist on vana sõidukiga ja uusi varuosi masin ei tunnista, läks taastamiseks pikk aeg. «Esialgu seisis buss kümme aastat aias ja kogus roostet juurde,» märkis Jaanus.
Tööd oli kõvasti
Nüüd näeb Ikarus välja kui värskelt tehasest saabunu, kuid selleks tuli kõvasti vaeva näha. Ainuüksi värvimine võttis kolm aastat, kusjuures esimene värvimine ebaõnnestus ja tuli peale kanda teinegi kiht.
«Seepärast see nii ilus ja särav ongi,» naljatles Jaanus ja kirjeldas, kuidas bussile kuuma plekki ümber väänati. «Ühe otsa panin neetidega kinni ja siis tuli seda mööda külge vedada, selleks kasutasin vana Kamazi veokit. Kolme koormarihmaga sai plekk kinni tõmmatud, et saaks hakata seda kuumaõhupuhuriga soojendama.»
Eelmises elus liikus taastatud Ikarus 256 peamiselt Tartu-Antsla-Võru marsruudil ja veetis oma puhkepäevad Tartu bussipargis. Jaanuse taastatu on teadaolevalt ainus säilinud eksemplar omal ajal populaarsest ühissõiduki mudelist.