Aime Jõgi: mul on kuus elu veel!

Liivaskulptuur, inspireeritud «Mutionu peo» laulust. Foto: Erakogu

Minu poeg on üksikisa. Ma aitan teda niipalju kui saan, mis tähendab, et me kasvatame koos kolme-, viie- ja seitsmeaastast poissi. Igal neist on oma iseloom ja huvid ning nipid, kuidas suuri inimesi ümber näpu väänata.

Me elu on täis dilemmasid, või kui oleksid olemas trilemmad, siis meil on need.

Kuidas saada kolme poissi õhtul korraga magama, kui üks nõuab laulu «Kivil istub väike konn», teine «Elas metsas mutionu» ja kolmas on veendunud, et tema tahab vaikust!

Kuidas võtta ette jalgrattaretk, kui noorimal on jooksuratas, keskmine eelistaks igal võimalusel üle tee roomavat tigu uurida ning kolmas kihutaks minema nagu tuul.

Kuidas jõuda kolme poisiga igal hommikul õigel ajal lasteaeda ja -hoidu ja ise ka tööle, kui noorim keeldub hommikusöögilauas ootamatult putru söömast, sest temale on pandud «Nii-ii vähe!!!». Või kui vanim ei taha määrdunud dressipükse puhaste vastu vahetada, kuna õhtul pesumasinast välja tõstetud riidehunnikust on tema lemmikpüksipaar sattunud kuivama kohta, kus need ei ole ära kuivanud.

Päevi on veel. On sünnipäevad, nohu- ja köhapäevad, riiupäevad, arvutikeelupäevad, vannipäevad, juuksuri-, terapeudi-, logopeedi- ja hambaarstipäevad. Alles hiljuti oli kooli mineva poisi esimese klassijuhatajatunni päev. Vaatan imetluse ja austusega oma täiskasvanud poega, kuidas ta kõige korraldamisega hakkama saab.

Loomulikult ei pääse me päevadest, mil logistika ja meelespidamine lonkab. Et kel on jalgrattapäev, kel pildistamine, kel pidžaamapidu, kel väljasõit tallu ning pudel vett kindlasti kaasa! Või kus on kummikud? Kas kõndisid esikust ise minema või jäid juba üle-eelmisel päeval lasteaeda?

Ükskõik kuidas me laste isaga koos ei pingutaks, kardan, et me ei ole mitte kunagi eesrindlike täiskasvanute nime väärt.

Ükskõik, kuidas me laste isaga koos ei pingutaks, kardan, et me ei ole mitte kunagi eesrindlike täiskasvanute nime väärt.

Kui ma mõnel hommikul ka ise ühe või teise või kolmanda poisiga aeda või hoidu jõuan, olen pinges nagu koolitüdruk, kel tükid õppimata. Kui siis õpetaja nõudlikult uurib – kas viis ja pool eurot on ikka kaasas? –, tunnen end kohutavalt, sest viiest ja poolest eurost polnud kodus sel hommikul mitte keegi rääkinud.

Ma võin püüda, kuidas vähegi jaksan, aga sellest ei piisa. Isegi poisid näivad arvavat sama, sest õhtul, mil nad ümber laua koos plaadikooki mugivad, küsib keskmine neist, endal suu puru täis: «Kama, miks sinul lapsi ei ole?»

Ma ei hakka siin ümber jutustama seda, kuidas minust sai Kama. Olen nime üle uhke ja eriti hästi kõlab see siis, kui kolmeaastane nõuab: «Kama, ma tahan kama!» Kolmeaastane on üldse üks pujään! Näiteks hüüab ta mänguplatsil: «Kama-aa, aja mind taga-aa!» Ja mina mõtlen: «Ma tõesti enam ei viitsi!» Siis lükkan end kiigelt alla ja püüan mudilase nelja sekundiga kinni. «Said nüüd, mäng läbi!» ütlen talle võidukalt. Aga tema vudib edasi: «Mul on kuus elu veel!»

Täna on lastekaitsepäev. Ma armastan neid poisse jäägitult ja vahel mõtlen, mille eest peaksin mina neid kaitsma? Ma arvan, et ebaõiglase kohtlemise eest, nii nagu igat last siinilmas. Minu taak on aga see, et ma ei suuda neile kunagi asendada ema. Saan vaid jumalat paluda, et emahoole ja tähelepanu igapäevane puudumine ei jäta nende laste ellu liiga sügavat jälge. Ellu, mida poistel on vaid üks!