Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kavastus viib Emajõest üle väga vana, omasuguste hulgas ainuke parv

Kuigi viimastel aastatel on sõitjaid vähemaks jäänud, on ilusatel suvepäevadel parvemehe Valdek Janno kümnetunnine tööpäev korraliku trenni eest. FOTO: Margus Ansu

Kavastu parv on inimesi Emajõe ühelt kaldalt teisele sõidutanud juba 122 aastat. Kui sada aastat tagasi oli veesõiduk kohalikele piima- ja lihatootjatele elulise tähtsusega, siis tänapäeval toovad parvemeestele leiva lauale peamiselt turistid.

Ajalooline sõit Emajõel

Esimene sõit tehti aastal 1899, kui eesrindlik Kavastu mõisaomanik parun Werner Wulff kohalike ärimeeste meeleheaks jõekallaste vahele parve käima pani. Tol ajal oli sildade ehitamine nii aja kui ka raha poolest kulukas, Tartust Peipsini saadi sildadeta hakkama lausa 1930. aastani. Peamine jõeületus käis siis just parvede ja paatidega, mis võis teinekord lausa eluohtlik olla, sest lisaks inimestele tuli alustele mahutada ka hobused.

Kavastu parve üleveokett katkes 1983. aastal, selle tagajärjel kadus parv allavoolu ja hoorataski vajus jõevoogudesse. Seejärel läks mööda enam kui 15 aastat ilma parveta, alles 1999. aastal tõsteti vana hooratas jõepõhjast üles ja parv taastati Luunja valla ja ASi Giga toonase juhataja Tiit Veeberi koostöös.

Pildil parvemees Valdek Janno. FOTO: Margus Ansu

«Tänu Tiidule see asi siin olemas on, sest vaevalt vallal oleks selline mõte iseseisvalt tulnud,» kiitis sihtasutuse Luunja Jõesadam nõukogu liige Heino Saar nüüdseks meie seast lahkunud ettevõtja tegu. «Üks asi on juba rahaline pool, kuna tol ajal oli raha leidmine veel raskem kui praegu, aga sama oluline oli muidugi Tiidu entusiasm,» lisas ta.

Tänu Emajõe Jõeriigi arenguprogrammile, mis oli omasuguste seas üks esimesi, saadi toetust ka vallalt, see oli aga pigem sümboolne ja enamik raha parve taastamiseks tuli siiski Veeberi taskust.

Restaureerimine võttis küll plaanitust kauem aega, kuid parve sajandaks aastapäevaks said vajalikud tööd tehtud ja oma esimese sõidu tegi ennistatud sõiduk 1999. aasta aprillis. Päris algset puidust parve siiski ei taastatud ja uus alus sai metallist, nagu selle nõukogudeaegne eelkäija. Jõeohutuse tagamiseks võõbati see valgeks.

Kui mees ise parasjagu magas, siis vedas tema 95-aastane ema inimesed edukalt üle jõe, meenutas Heino Saar parve tippaegu.

1

Taasavamise järel toimunud esimesed sõidud viisid teisele kaldale roheliste rattaretke 1300 osalejat, kes parvele pääsemiseks ootasid kannatlikult tunde järjekorras.

Kui sajand tagasi oli parv kohalike kaupmeeste igapäevane transpordivahend, siis tänapäeval on tegemist pigem ligitõmbava vaatamisväärsusega. Sõitjate hulk sõltub paljuski ilmataadi armust, ürituste toimumisest ja viimasel ajal muidugi ka valitsuse kehtestatud piirangutest.

«Varem juhtus ikka rohkem, et pidi pikkade kummikutega parvele tulema, aga viimastel aastatel pole nii suurt lumesula olnud,» meenutas Saar. «Kui Peipsi veetase oli kõrgem, siis peeti tavaliseks, et see ujutas ka Emajõe kaldad üle.»

Parvega poodi ja tagasi

Mõned kohalikud inimesed käivad küll veel teisel pool jõge tööl ja koolis, kuid Saare sõnul on seda aina vähem. «Suvekuudel juhtub siiski ka seda, et parvele on järjekord ja mõnel nädalavahetusel tuleb parvemehel hoolega vändata.» Ketikolinat kuuleb siis Saar, kes on paadisadama lähedal elanud juba 65 aastat, oma koduhoovigi.

Ta lisas, et kui veel legendaarne parvemees Matti Kask elus oli, käidi parvesõitudel tema anekdoote kuulamas. Kask ei pidanud paljuks ka hooratast kundedele pihku pista, kui endal jaks otsa lõppes.

«Matti ise elas kohe sadama kõrval ja tihtilugu mindi talle öösel uksele koputama, kui oli vaja jõge ületada. Kui mees ise parasjagu magas, siis vedas tema 95-aastane ema inimesed edukalt üle jõe,» meenutas Saar.

Vanasti ületati parve ja paadiga jõge ka selleks, et minna toidupoodi, kuid nüüd on enamikus majapidamistes autod ning poodegi on lähedusse lisandunud. Sellest tingituna on sihtasutuse palgale jäänud vaid kaks parvemeest varasema nelja asemel. Tööpäevad on neil enamasti kahekaupa ja kestavad hommikul üheksast õhtul seitsmeni.

Ajalooline parv taastati 1999. aastal ja võõbati jõeohutuse mõttes valgeks, rääkis Heino Saar. FOTO: Margus Ansu

«Graafikuid koostades tõdesime, et varakevadel ja hilissügisel parvel enam mõtet ei ole, siis käib päevas üks-kaks inimest,» tunnistas Saar.

Suvekuudel siiski satub sadamasse veel jalg- ja mootorrattureid, kel vaja üle jõe pääseda. Saarele teadaolevalt on Kavastu parv veel ainus omasugune, kuigi Emajõe ajaloos on selliseid olnud rohkem. «Kavastus oli teise maailmasõja ajal ka puusild, mille Saksa sõjavangid siia 1944. aasta alguses ehitasid, aga sama aasta sügisel põgenedes sakslased ise selle ka õhkisid,» teadis Saar rääkida.

Parvesõidu hinnad on aastatega muutunud järjest krõbedamaks, peamiselt just tagasihoidliku kasutajate hulga tõttu. Kes aga ei soovi palju raha välja käia ja kel isiklikke asju kaasas vähem, pääseb teisele kaldale ka paadiga.

«Olid aastad, kui parvesõitu finantseerisid mõlemad vallad ja kõik kulud jagati kaheks, aga viimastel aastatel ei ole Mäksa vald enam soovinud osaleda. Ka uus ja suur Kastre vald pole veel reageerinud,» kurvastas Heino Saar.

Kui palju maksab sõit

Parvega ülevedu:

  • 5 eurot inimene
  • 5 eurot jalgratas koos sõitjaga
  • 10 eurot mootorsõiduk koos sõitjatega
  • 15 eurot perepilet
  • 60 eurot grupipilet (alates 12 jalakäijast või jalgratturist)
  • Lasterikaste perede puhul kehtib kõigile perekaardile kantud isikutele tasuta ülesõit.

Paadiga ülevedu:

  • 2 eurot inimene (lapsed kuni 7 a ja Luunja valla pensionärid tasuta)
Tagasi üles
Back