Erle Nõmm: Illusioon maailma päästmisest ja koleduse terror

Erle Nõmm Foto: Erakogu

Looduskaitse kuulub ju ometi iga aruka inimese põhiväärtuste hulka, kuid kui absurdiks kisub, võib ilmselt olla asi kohas ja määras.

Mis on linna ja maa peamine erinevus? See, et linn ei ole maa. Tundub loogiline, lausa tautoloogiline. Ja selle järgi on mõned inimesed ka endale elukeskkonna valinud. Korrapärane, hooldatud, Tartu puhul klassitsistlike joontega, õdusust ja mugavusi pakkuv. Viimasel ajal tundub, et see pole enam päris nii.

Mida ma silmas pean? Juttu tuleb ühisest linnaruumist, mis peaks justkui võimaldama mingit heaolu kõigile.

Kui noored ja ilusad linnavalitsejad viimasel ajal sõna võtavad, jääb üha enam kõrva, et linnas domineerigu kergliiklusteed ja liigirikkus. Nõus, aga kas tingimata millegi arvel? Maharaiutud puude sättimine siilide ja putukate koduks, muru kasvatamine heinaks, kartulikasvatus rohealal... Miks teravneb ühelt poolt absurditaju ja teisalt tekib paradoksaalsel kombel mingi veider diskrimineerimise tunne? Looduskaitse kuulub ju ometi iga aruka inimese põhiväärtuste hulka. Ilmselt on asi kohas ja määras.

Räägime elurikkusest. Lapsena pidime klassiga linnaparkidest võilillejuuri urgitsema ja niidetud muru kokku riisuma. Väga vaevarikas töö. Kui me nüüd hakkame niitma paar korda aastas, siis kas rehad ja rehitsejate armee on ikka valmis, et neid liigirikkaid pruune puhmaid koristada? Olete proovinud, kui raske see on? Või jätame need väetiseks? Miks mitte, pruunid susapusad pargis on ju samuti näide looduse ringkäigust.

Vaatan nn siilide kodu haridusministeeriumi kõrval pargis ja mõtlen, kui hea, et sildid juures on, millega tegu – muidu ei oskaks siil siia tulla ja inimesedki ei saaks vist aru.

Miks teravneb ühelt poolt absurditaju ja teisalt tekib paradoksaalsel kombel mingi veider diskrimineerimise tunne?

Endise riigivõimu ajal tõmbas mõnigi «parm» kiletüki üle põõsa ja väga turvaline oli külg maha panna. Huvitav, kes selle koopa enne üles leiab, siilid või «parmud», eriti kui rohi natuke kõrgemaks kasvab ja nii mõnusasti pilke varjab. Mesimumm sumiseb, peas sumiseb... Ja lausa kesklinnas – mida sa hing veel ihkad.

Eelmisel suvel ERMi ümbruses jalutades ei näinud ma enam arhitekti plaanitud pikki vaateid. Tegime foto, kus takjas ulatus õlani. Kas näiteks ristikheinaväli poleks auväärse ERMi kõrvale liigirikkusena sobivam variant?

Kui mõnele linnakodanikule siiski meeldib hooldatud pargi­ala, siis kust ta selle tulevikus leiab? Kas me mõnda aednikku ja disainerit ei saaks appi paluda? Või tähendab liigirikkus põhimõtteliselt umbrohtu ja punkarisoengut?

Kesklinna on maha pandud kümmekond kartulisorti. Olevat silmale ilus vaadata. Mida kartulisaagiga pärast teha, pole selge. Keegi pakkus, et antagu lastekodudele. Vanasti ei lubatud tee äärest seeni ega marjugi korjata, nüüd paneme lausa kartuli suurima ristmiku äärde. Anname jah lastekodudele, küll nemad selle pliihunniku nahka panevad. Illusioon maailma päästmisest ja koleduse terror. Potjomkin ja Warhol muheleksid mõistvalt.

Teine suur teema linnaruumis on liiklus. Tean tallinlasi, kes ütlevad, et Tallinna liiklus on õudne, aga Tartu oma jabur. Riia tänaval ei liigelda sel suvel ilmselt üldse: Riia-Turu ristmik suletakse, keskel ehitatakse viadukti ja algab Lõunakeskuse ringi ehitus.

Teed on loomulikult vaja korda teha, aga kas ainus võimalus on need lihtsalt sulgeda, jättes kogu muu liiklusskeemi samaks? Aga ümbersuunamised, õhtune ja tihendatud tööde graafik?

Olen ise näinud, kuidas Kopenhaagenis asfalditi ööga kogu ristmik, eraldusjoonedki olid hommikuks maha märgitud. Meil venivad remondid ka kõrvaltänavatel. Miks? Ametnike hinnangul sõidabki «suvel Tartus vähem inimesi». Tõesti? Olete mõõtnud? Ja turiste me ka ei oota? Muidugi, meil on siin omaettegi hea.

Pruugin kergliiklusteid iga päev ja kõnnin kuus sadu kilomeetreid, aga... Kas keegi valitsejatest on need viimasel ajal läbi sõitnud? Äkki peaks? On kohti, kus märgistus muutub väga äkki: enne oli ratas paremal, nüüd, etskae, vasakul, aga nüüd on hoopis keskel.

Kui mõnele linnakodanikule siiski meeldib hooldatud pargiala, siis kust ta selle tulevikus leiab? Kas me mõnda aednikku ja disainerit ei saaks appi paluda?

Pidevalt tuleb olla valvas ja loov, ja eriti kaitsetuna tunneb end jalakäija. Tõesõna, kohati on kergliiklusteedel ohtlikum kui autoteedel. Eriti ohtlikud on keset teed seisma jäetud särtsuratsud, mis jäävad ette nii lapsevankritele kui ka pimedatele.

Vahel vaatad mõnda olukorda ja mõtled: issand olgu kiidetud, et Tiibeti palvekellad helisevad maailma päästmise nimel lakkamatult. Nii jäävad suuremad õnnetused vast siiski ära. Tõuksiga on ju kindlasti äge tuhiseda, ühes käes nutitelefon, teises käes jäätis. Ikka noor ja ilus. Ent kui tegu on pereinimesega, vanuriga, liikumispuudega inimesega... poekotid, trennikotid jms tõuksile ei mahu, paki, kuidas tahad.

Oleme kultuuripealinn 2024, Baltimaade vanim linn. Ent kus ma seda näen? Kus on kultuuriklubid? Kinosid jääb vähemaks. Mingi veider seisak on arengus. Aga meil muide pole ka enam heade mõtete linn. Meil on nüüd Smart City. Ja kui juba city on smart, siis võib ise olla milline tahes.

Kui ühel ametnikul paluti raadiointervjuus kommenteerida vastuseisu liigirikkusele, ütles ta umbes, et ilu on vaataja silmades. Nojah, tõepoolest. Vaatad üks kord, ei meeldi. Vaatad teist korda, hakkab meeldima. Kolmandal korral on suu lausa naerul ja siis pole enam preemiagi kaugel. Tänapäeval on ju afirmatsioonid moes.