Rannar Raba: Delta trepistiku läbu näitas head eeskuju

  • Emajõgi pole jätkuvalt linna loomulik osa.
  • Inimesed ihkavad vee äärde.
  • Igal linnal peab olema oma «televiisor».
Reede õhtul kogunes Tartu ülikooli Delta keskuse juurde suur hulk inimesi ning pidulised olid järgmiseks päevaks maha jätnud nii prügi kui pudeleid. FOTO: Tartu Postimees

Niipea, kui esimesed tõeliselt soojad kevadilmad olid ülemöödunud nädalal Tartusse saabunud, hakkas siit-sealt kostma kurtmist, kuidas südalinnas Emajõge palistavatel haljasaladel, aga eriti Delta keskuse juurde rajatud trepistikul on kord käest läinud – noored on kohati liiga ülemeelikud ning jätavad endast inetult palju prügi maha.

Prügistamine ja öine kraaklemine ei tee muidugi kellelegi au, ometi peitub noil päevadel ja öödel nähtus väga oluline positiivne teadmine: inimesed tahavad jõe ääres aega veeta, antagu neile selleks vaid head ilma ja mõnus keskkond. Seda teadmist tuleks Tartu südalinna edasist arengut juhtides kindlasti silmas pidada.

Kas panite tähele, kuidas inimesed jalgadega hääletades näitasid kätte need südalinna haljasalad, milles peitub väärtus ja milles mitte nii väga? Samal ajal, kui suure vaidluse keskmes olevas keskpargis veetsid aega vaid üksikud vilava pilguga püsikunded, kihas jõeäärne elust. Miks? Sest nii on loomulik.

Aegade kõige populaarsemas komöödiasarjas «Sõbrad» avaldas üks peategelastest veendumust, et korterit pole võimalik sisustada ilma, et selles oleks televiisor. Sest kuidas sa muidu tead, mille suunas mööbel asetada. Linnas kehtib sama. Mis on see «televiisor», mille poole mõtteliselt kõik muu vaatab, millega kõik algab ja lõpeb? Et Emajõelinnas võiks selleks olla Emajõgi, kõlab elementaarsena, kuid ometi pole seda. Endiselt.

Olgugi et selle üle on läbi aastakümnete tohutult palju aru peetud, on Emajõgi Tartus viimasest suurest sõjast saati püsinud eraldiseisva nähtusena. Sellest küll räägitakse ja seda on näha, kuid sellega osatakse võrdelemisi vähe peale hakata. Jõgi on Tartus ikka pigem lõhestaja kui ühendaja. Pigem tüli kui rõõm.

Aga see, mis toimus hiljuti paaril nädalavahetuse sumedal ööl Delta trepistikul, kinnitas veenvalt, et sarnases stiilis tuleks jõe kaldad betoonist välja raiuda mitmel pool mujalgi südalinnas. Niipea, kui inimestel avaneb võimalus veekogu ääres mõnusasti logeleda, nad seda ka teevad. See omakorda loob neis paigus soodsad tingimused tänavakaubandusele, kultuurile, meelelahutusele – mingu siis tulevikus Autovabaduse puiesteega kuidas iganes.

Veepiirilt algav ja laugelt mööda nõlva jätkuv astmestik töötaks ilmselt kõige paremini Atlantise maja vastaskaldal Kaarsilla ja turuhoone vahelises lõigus. Esiteks annaks selline lahendus suurepärased võimalused sünergiaks Keskpargi alale kavandatava kultuurikeskusega, tehtagu seda siis Vabaduse puiestee alt kulgeva tunneli näol või mõne muu arhitektuurse lahendusega. Teiseks hakkaks see toimima omal moel Raekoja platsi pikendusena – sellise looduslähedasena, kuhu on hea töö- või õppepäeva lõpus kivide vahelt edasi minna.

Jah, selline jõeäärne peesitamise ala näppaks suure tõenäosusega traditsioonilise staatuse Pirogovi pargilt, ent paneks linnasüdame tervikuna õiget pidi toimima.

Tagasi üles
Back