Paneks kõik sularahaautomaadid kinni, korjaks pangakaardid ära ja ajaks inimesed palgapäeval kassajärjekorda nagu nõukogude ajal? Selline kiuslik mõte tikkus pähe, kui lugesin ja kuulasin läbi eelmise nädala hala, mis saatis sularahaautomaatide kinnipaneku sõnumit.
See kiuslik ja tagurlik mõte on seotud aksioomiga, et raskused karastavad. Inimesele pole mitte kunagi küllalt ja kui talle luua mugavusi, ei oska ta neid varsti hinnata, vaid tahab enamat. Virtsu elanikel ähvardas kaduda kolmest sularaha väljavõtmise kanalist üks (jäänud oleks postipank ja kauplus) ning seda saatsid kommentaarid «hirmsamat asja siin ilmas enam ei ole».
Kakskümmend aastat tagasi polnud meist kellelgi pangakaarti, sestap ei võinud me uneski näha, kui hirmus on ühe rahasülgaja äravõtmine.
Paremad võimalused
Iroonia irooniaks, kuid lõkkele löödud sularahatemaatika juures pole tõesti otsitud vastust küsimusele, mille pagana pärast on inimesel üldse tarvis nii sageli uuendada sularahavaru, et seda ei kannata teha kord paari nädala tagant külla sõitvas pangabussis. Või siis, kui nagunii satutakse linna juuksurisse, arstile, teatrisse või niisama kellelegi külla.
Kas tõesti seisavad pidevalt Virtsu ja teiste maa-asulate elanike värava taga rivis torumees, korstnapühkija, künnimees ja küttepuumees, kellele on vaja (pange tähele, kuigi neist paljud on registreeritud ettevõtjad ja peaksid kõik tulud deklareerima) mustalt maksta? Või kui teenuse osutab sõber või naabrimees, kas siis tõesti ei kannata mõni päev võlgu olla?
Tosinkond aastat tagasi Helsingi sadamaturgu väisates maksin krediitkaardiga. Ei, müüjal polnud mingisugust makseterminali. Ta lasi magnetkaardi läbi väheldase mehaanilise riistapuu, mis kaardi reljeefsed numbrikoodid kopeeris, ja tehing oligi tehtud.
Nüüdseks on tehnilised võimalused meeletult avardunud. Mobiilivõrgu kaudu on ka deebetkaardiga võimalik maksta suvalise võsa taga.
Sel talvel, kui ajalehe piparkoogitestiks valmistudes Tartu turuhoones müüjailt ostu peale tšekki küsisin, laiutas üks lihtsalt käsi – pole anda –, teine aga pusis dokumendi vormistamiseks pehmelt öeldes viis minutit. Plastraha kasutamisest võib turuhoones vaid unistada, miskipärast on see aga juba ammu iseenesestmõistetav Sadamaturu kalasaalis ja veel mitmes letis. Suhtumise asi.
Ignoreerin juba aastaid koduteele jäävat saepoodi, kus väljakutsuvalt pire müüja mu pärimise peale, miks neil kaardiga maksta ei saa, nähvas: «Meie pankasid ei nuuma!» Kui üks kaupmees tuleb mulle vastu ja lubab ostelda mugavalt, miks arvab siis teine olevat kohase näidata trääsa ja kupatada kilomeetri kaugusele sularaha järele?
Tagasi keskaega?
Kaardimaksete tõrjumine paistab seda ebaloogilisem, et ühelt poolt ei häbene paljud kaupmehed oma soolaseid, kohati mitmekümneprotsendilisi juurdehindlusi kaupadele, teisalt aga hüüavad kaarditehinguilt paari protsenti endale küsivaid pankasid vereimejaiks, justnagu ei maksaks turvaline sularahavedu kauplusest mitte midagi.
Seda nimetatakse vist silmakirjalikkuseks.
On näiteid hämmastavalt visadest kaupmeestest, kes küll kliente aastate kaupa poeukselt tagasi peletasid, aga lõpuks ikkagi kaarditerminalid soetasid. Neid tuhandeid kroone, mis neil seepärast teenimata jäi, ei jõuaks keegi kokku arvata. Muist kaupmehi pusib vastuvoolu edasi ja neile tuleb tõesti jõudu soovida.
Muidugi, õigust maksta sularahas ei saa inimestelt sundkorras võtta. Ikka juhtub, et ebatäiuslike inimeste loodud ebatäiuslik elektrooniline kanal umbe jookseb ning makseterminal error’it vilgutab. Ühes viisakas Tartu äris, kus oli käepärast kundedele mõeldud arvuti, lahendasin sellise olukorra netipanga abil.
Hoolimata sellest, et sularahast ei saa me päris lahti kas niipea või üldse mitte, elame siiski skisofreeniliselt, nõudes endale küladesse pangaga püsiühenduses olevat moodsat masinat, et saaksime sealt võetud rahaga toimida samamoodi, nagu toimiti keskajal. Võib-olla siis naastagi ausalt naturaalmajandusse: mulle kanamunad, sulle küttepuud?
Rahaasjus turvaliselt
Kui ajas tagasi liikumine on paratamatu, näiteks sõja korral või nafta otsasaamisel, tuleb sellega leppida. Vabatahtlikult ajas tagasi liikumine või kohmakasse süsteemi takerdumine ei näi arukas.
Minu meelest pole arukas käia ringi tengelpung varga või röövli ootel põues punnitamas ja kulutada euromüntidega poes jahmerdades mitu korda rohkem aega kui kaardiga maksjad.
Lõpetuseks veel automaa-dindusest. Hiljutistest uudistest jooksis iseäranis kummastava paanikanoodina läbi rahaautomaadi kadumine Ida-Virumaalt Sinimäelt, kust lähima rahaautomaadini Sillamäel on umbes kuus kilomeetrit. Pooltes Eesti omavalitsustes pole aga üldse sellist riistapuud.
Kas meie peades eksisteerivad mingid paralleelmaailmad, kus sellest, mis ühele näib põhiõigusena, ei saa teine isegi unistada? Või ei peagi saama. Kui inimesel pole, millest ilma jääda, pole tal ka põhjust viriseda.
Virisemise asemel soovitan korraldada üldrahvalik boikott kaupmeestele, kes ei võta ega kavatsegi hakata võtma vastu kaardimakseid. Õigus ajada oma rahaasju turvaliselt võiks küll olla meist igaühe põhiõiguste nimistus.