Markus Meier: Tartu vajab koroonaviirusega võitlemisel oma präänikut

Markus Meier Foto: Sander Peterson

Piits võib olla tõhus ja kiire vahend koroonaviiruse levimist soodustavate kontaktide vähendamiseks, kuid selle miinus on ajutisus.

Võitlus koroonaviirusega käib maailmas kahe erineva vahendiga: piitsa ja präänikuga. Selleks et riik saaks ise kiiresti viiruse leviku kontrolli alla, saab ta piitsaga lüües kehtestada piiranguid asutuste lahtiolekule, vahehoidmise nõude, maski kandmise kohustuse. Piits võib olla tõhus ja kiire vahend kontaktide vähendamiseks, kuid selle miinus on ajutisus. Inimestel tekib trots ja väsimus piirangutest ning kaob motivatsioon neid järgida. Seepärast on piitsaga löömine antud ka keskvalitsuse usaldusalasse, et iga kohalik omavalitsus seda uisapäisa ei tarvitaks.

Kuid mündi teine külg ei ole vähem tähtis. Võimu võimuses on pakkuda ka präänikut, mis on pikemaajaliselt mõjusam. Sellist, et see aitab inimestel säilitada kindlustunnet sõltumata sellest, mis piirangud on. Mõte on selles, et kui inimene peab valima ühiskondliku ja enda heaolu vahel, siis peab esimese valiku puhul nn saamata jäänu kuidagi kompenseerima. Selleks võib olla vaktsineerimise eest tunnustamine, majandusliku heaolu kinnitamine. Prääniku pakkumine on nii kohalike omavalitsuste kui ka keskvalitsuse halduses.