Tartu Postimehe vaatluskoer, pimeda inimese saatjaks kasvav labradori retriiver Moundhill’s Lonely Rose sai eile kolm kuud vanaks. «Kutsikate sünnipäevi me ei pea,» muheles omade vahel Roosiks kutsutava toreda käpalise kasvataja, sihtasutuse Juht- ja Abikoerte Kool treener Veronika Malm. «Aga seekord on küll õhtul väike pidu ja külalised, sest meie tütrel Reginal on sünnipäev.»
Isu on Roosil väga hea, ta tahab absoluutselt kõike, ja treener lubab tal peale krõbinate ka muud head-paremat pintslisse pista. «Viineri ja sardelliga ma koeri ei premeeri, sest ma ei hinda neid,» rääkis Veronika Malm. Maiuseks-preemiaks annab ta koertele hoopis kotletti ja juustu.
Roosi on päris hästi selgeks õppinud treenerile asjade toomise. Seda on vaja, sest näiteks kui pime inimene kaotab kepi või pillab võtmed maha, tuleb juhtkoeral need peremehele või perenaisele kätte tuua. «Kui kutsikas tassib susse mööda majapidamist laiali, on see üsna tüütu,» rääkis Veronika Malm. «Aga see tuleb ära kannatada, ei tohi looma takistada. Kui õrnas eas koerale asjade tassimise pärast vastu nina lüüa, ei hakka ta naljalt enam kunagi midagi maast üles võtma.»
Roosi viis eile reporteri pastaka nagu nipsti oma treenerile, seega on temast koolile juba ka sõna otseses mõttes kasu. Asjade ülesvõtmisest hulga raskem on Roosil kannatlikkust ehk ootamist õppida. Juht- ja abikoerte koolis on ta noorim õpilane, kes saab toidu alati viimasena. «Roosi teab, et kui ütlen «oota», siis ei tasu tormata,» ütles treener.
Kutsikas on selgeks saanud sellegi, et kui treener silmapiirile ilmub, tuleb Malmide pere kassi Poweri kiusamine lõpetada ja süütu näoga ringi käia. Mõne nädala pärast uurime jälle, kuidas Roosil käpp käib.