:format(webp)/nginx/o/2021/04/06/13714374t1h497a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/16/13783728t1h7a32.jpg)
Loomade heaolust räägitakse üha enam. Muu hulgas pakub rohkem kõneainet ka valvekoerte elukvaliteet. Üks õnnetu kutsa sai lootust helgemale tulevikule, kui Eesti loomakaitse liit (ELL) jagas oma Facebooki lehel tema kurba lugu.
Avalik tähelepanu päästab halvasti koheldud loomad
/nginx/o/2021/05/16/13783729t1h5b6d.jpg)
Ametnikud ei kiirusta
Nigula tänaval elava Kuti eluasemeks ei olnud korralik kuut, vaid plekist kolmnurk, mille alla koer vaevu ära mahtus, veidi rohkem kui meetrine jupp lehmaketti, tilgatuna seisev joogikauss, rämps, kasutatud rehvid ja kruus, mis muutus niiskemal ajal sopaks.
Kuti pidamisele pöörati esimest korda tähelepanu mullu detsembris, kui ELL tegi avalduse põllumajandus- ja toiduametile (PTA). Vastus saabus ligi viis kuud hiljem ja selles seisis, et 12. aprillil käidi koera kontrollimas ja tehti paar ettekirjutust.
Koer oli viidud teise kuudi juurde sama lühikese lehmaketiga. Ümber kuudi oli veel hullem risuhunnik ja maas vedeles kummuli tühi joogikauss, kirjeldas loomakaitsja Kristi Metsa.
Pärast vastuse nägemist käis vabatahtlik loomakaitsja Kutit vaatamas, kuid eriti paremaks koerakese elu polnud muutunud. «Kolmandal kontrollil teda enam seal ketis polnud. Suhtlesime omanikuga telefonis ja ta väitis, et oli koera pannud teise kuudi juurde, sest ametnikud olla nõudnud paremaid tingimusi,» selgitas ELLi Tartumaa piirkonnajuht Kristi Metsa.
Loomakaitsjatele tundus asi siiski kahtlane ja otsustati ka neljas kontrollkäik teha. «Koer oli viidud teise kuudi juurde täpselt sama lühikese lehmaketi otsa. Ümber selle kuudi oli veel hullem risuhunnik ja maas vedeles kummuli tühi pisike plekist joogikauss,» kirjeldas Metsa. Tema sõnul ajendas ametnike tegevusetus seda juhtumit avalikult inimestega jagama.
Juba postitusele järgnenud päeval oli PTA suuremas koosseisus Nigula tänaval kohal, kaasas politsei ja koduta loomade varjupaiga esindaja.
/nginx/o/2021/05/16/13783730t1h8884.jpg)
Kuti jäi koju
Kuti peremehega vesteldes ning vaadeldes koera ja peremehe omavahelist suhet, võeti vastu otsus, et kui Kuti elamistingimusi parandada ning sellel kõigel edaspidi pidevalt silma peal hoida, võiks üheksa-aastane koer siiski oma koju edasi jääda.
Tartu loomade varjupaik tõi Kutile uue ilusa kuudi ning mitu kotti toitu. Samuti käisid varjupaigas abistanud naiskodukaitsjad abiks hoovi koristamas, sest ka lahtiselt hoovis oleva koera ümbrus peab olema ohutu. Nagu ka paljude teiste kurva saatusega loomade puhul, käivad vabatahtlikud Kuti juures pisteliselt külas.