Jaanus Lahe: kuhu kadus Tartu vaim korvpallist?

Jaanus Lahe Foto: Erakogu

Paljud tartlased mäletavad kümne- ja paarikümne aasta taguseid aegu, kui korvpallimängule pidi tulema poolteist kuni kaks tundi varem, et üldse istekoht saada. Juba tund enne mängu algust kihas väike ja umbne lõvikoobas ootusärevusest. Järgnevad paar tundi karjuti hääled valusaks, lipud lehvisid ja trummid tagusid. Ka pealtvaatajale oli üks hea korvpallilahing päris väsitav.

Aga sellest hoolimata kordus see nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Kogu Tartu oli korvpallimeeskonna taga. Üheskoos kurvastati nii kaotuste üle kui ka jagati võidurõõmu. Nii mõnigi nüüdne rahvuskoondislane nakatus ilmselt korvpallipisikuga just selles saalis.

Juba Polarise aegadel hakkas Tartu publik korvpalli armastama. Rääkimata siis Delta ja TÜ/Rocki aegadest, kui armastus levis sõna otseses mõttes massidesse. «Peasüüdlased» olid siin vennad Liivakud, Kandimaa, Kikerpill, Visnapuu, nooruke Tanel Tein ja teised.