Noorelt surnud linnakirjanik igatses valgeid roose

Vahur Afanasjev jaanuaris 2020 Tartu Postimehe toimetuses. Foto: Sille Annuk

Kui Tartu Postimehe toimetusse saabus eile teadmine, et Vahur Afanasjev on surnud, tekitas see kurva vaikuse, maad võttis korraks jahmatus. Oli ta ju 2000. aastate alguses olnud mõni kuu meie kolleeg, kirjutas tartlastele uudiseid. Ja oli ta ju praegu kõigest 41-aastane, kui tuli aeg astuda meie elust edasi.

Kui Vahur Afanasjev tunnistati jaanuaris 2019 Tartu linnakirjanikuks, meenutas ta, et töötamine reporterina näitas talle seda, et ta ei tunnegi end halvasti, kui peab käsu peale kirjutama. Ta pidas silmas olukorda, mil näeb hommikul probleemi, aga poole päeva peale paistab, et see probleem väga kõneväärt ei olegi. Aga olukord on veel selline, et toimetaja on talle järgmise päeva lehes juba koha välja mõõtnud ning lugu tuleb kirjutada ja vastandlikud tsitaadid ikkagi leida.

«Linnakirjanikuna tahaksin pigem vastupidi käituda,» rääkis ta. «Et kui kuskil tundub, et mingi üüratu probleem on üleval ja inimesed paanikas, siis mina püüaksin vaadata, kas selleks paanikaks on põhjust. Või on probleemi taga mingi teineteise mõistmise mure või suurema või väiksema pildi küsimus. Ja eks ma püüan siis sõna võtta.»