Kui tedretäpilised talutüdrukud tahtsid saada lihvitud kommetega linnapreilideks

Vaade 19. sajandi baltisakslase elutuppa. Kujundajad ja kuraatorid on loonud ajastutruu interjööri. Foto: Sille Annuk

Kunagisi Johannes Pääsukese pildistatud romantilisi tagahoove, mida võis näha Ülejõel Fortuuna (Kalda) tänaval kohati veel 1970. aastate algulgi, Tartus enam ei kohta. Vanamoodne puitasum peab taanduma moodsate hoonete-äride ees, Emajõe ümbrusse on kerkinud ridastikku taevatorne. Nüüd, endise tartlasena ülikoolilinna jõudes valdab mind tunne – kuhu on kadunud see või teine hoone.

Sestap on tore, et Tartu linnaajaloo muuseumid on võtnud nõuks näidata Tartu kadunud vaateid ja sedagi, kuidas 20. sajandi esimesel poolel kujunes ülikoolilinn euroopalikuks väikelinnaks. Vanade fotode ja filmide najal rullub lahti ajavaip, milles näeb ammu kadunud rajatisi ja hooneid, nagu Kivisild, Vabadussild, Jänese kaubahoov.

Näitusestendidel on tekstide-kaartidega põhjalikult selgitatud, kuidas linn kasvas mõisamaadele, kuidas suurenes eestlastest linnaelanike arv. Esimese põlve linlased võtsid veel kaasa maakate kombed – seapidamine kuuris –, agulikodud olid praeguse aja mõistes kaugel kultuursest elamisest. Jõukamad ja haritumad tartlased lasksid aga 1920. ja 1930. aastatel ehitada Tammelinna ja Tähtverre kauni aiaga eramuid.