Liikluses ei ole head ilma halvata

Indrek Koemets (vasakul) ja Hillar Leet. Foto: Margus Ansu

Muredest ja rõõmudest Tartu liikluses rääkisid Tartu Postimehele Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo juht Indrek Koemets ning avariiteenistuse vanemkomissar Hillar Leet.

Mis Tartu ja Lõuna-Eesti liikluses politseile silma jääb?

Koemets: Inimesi erutavad alati traagilised lood. Kui neid üksteise otsa kuhjub, siis tekivad ka küsimused. Mis puudutab inimohvritega õnnetusi, siis viimase kahe aastaga on liikluspilt järsult paranenud. Mullu pöördus hukkunute hulk kahjuks uuesti kasvule. Ka tänavuse aasta algus on liikluses olnud traagiline. Selliseid õnnetusi ei ole küll palju, kuid sageli nad näitavad meie liikluse valukohti.

Millised need on? Juhtide sõidumeisterlikkus?

Leet: Tartu linna traagiliste õnnetuste kohta ei saa öelda, et sõidumeisterlikkus oleks aidanud neid ära hoida. Mullu hukkus Tartus üks jalakäija, kes oli ise ka õnnetuse põhjustaja. Hukkus kaks jalgratturit. Neist viimase õnnetuse uurimine alles käib. Teine jalgrattur sõitis ise keelava fooritule alt läbi.

Juhtide meisterlikkus maanteedel ehk jätab tõesti soovida. Kokkupõrked vastutulevate sõidukitega, vastassuunavööndisse libisemised. Ka jalgratturite sõiduoskused vajaksid lihvimist.

Puurmani kandis hukkus hiljuti ühes kokkupõrkes kolm inimest, teiste seas kümneaastane tüdruk tagaistmel. Politsei ei saa nii vana lapse puhul nõuda turvatooli. Ümber kõhu tõmmatud turvavöö teda aga ei päästnud. Turvavöö parem kinnitamine oleks võinud selle elu päästa.

Jalgratturitega juhtub üha rohkem õnnetusi. Kas ka rattaga sõitjaid on varasemast rohkem?

Koemets: Jalgrattaõnnetuste arv on olnud suurem kui niinimetatud halbadel liiklusaastatel, järelikult on jalgratturite osakaal liikluspildis kasvanud. Mida intensiivsem jalgrattaliiklus, seda tõenäolisemalt võivad nende eksimused tuua kaasa halbu tagajärgi.

Ratturitega õnnetuste arv on tuntavalt kasvanud terves Lõuna-Eestis, tõenäoliselt ka seetõttu, et majandussurutises on inimesed valinud odavama liikumisviisi.

Õnnetuse tagajärgede leevendamiseks peaks rattur kiivrit kandma. Täiskasvanule ei ole kiiver kohustuslik, kuid laps hakkab seda kohustust täitma üksnes eeskuju varal.

Millised on tüüpilised õnnetused jalgratturitega?

Leet: Tooni annavad peateele autodele ettesõidud ning vastassuunavööndis sõitmine. Samuti keelava fooritule eiramine.
Ühelt poolt paistab silma jalgratturite teadlikkus: nad teavad, et tohivad liikuda kõnniteedel ja sõita teed ületades ülekäigurajal. Paraku ei ole nad küllalt hoolikad ning satuvad õnnetustesse.

Autojuhtidele paistab, et ka jalakäijad astuvad sebrale üsna ettevaatamatult?

Koemets: Nii rattaga kui jalgsi sebrat ületajale kehtib ühesugune nõue: sa pead veenduma, et autojuht on sind märganud ning alustanud pidurdamist. See nõue kipub ununema.
Ei möödu vist päevagi, kui mõni jalakäija astub ka minu auto ees ülekäigurajale nii, et ta üldse ei peatu ega vaata minu poolegi. Tuleb mööda kõnniteed pika sammuga ja mina autojuhina pean juba kaugelt ära hindama, et see jalakäija vist ei kavatsegi täita liiklusreegleid: jääda seisma, vaadata ning siis teed ületada. Juriidiliselt oleks korrektne sellistel jalakäijatel hoopis autodele teed anda.

Julmalt teele astumised põhjustavad äkkpidurdusi, suurendavad tagant otsasõidu ohtu.

Kuidas lahendada neid juhtumeid, kus jalakäijad põhjustavad hoolimatusest liiklusohtlikke olukordi? Peatada auto, joosta järele ning selgitada liikluseeskirja?

Koemets: Sageli ei ole autojuhil sellises kohas võimalik autot peatada ning jalakäijale märkuse tegemine on äärmiselt keeruline. Tihti ei saa jalakäija ka aru, et on midagi valesti teinud, ning väidab politseile, et hoopis agressiivne autojuht ohustas teda ja tuli pärast sõimama. Ilmselt tuleb leida liikluseeskirjast punktid, mida edasiste kampaaniate käigus eraldi reklaamida.

Kuidas suhtutakse helkuri kandmise kohustusse?

Koemets: Jalakäija satub õnnetusse enamasti siis, kui teda pole näha. Paljud peavad liigseks, isegi ahistavaks nõuet, et helkurit tuleb pimedal ajal kanda ka linnas. Inimesed ei oska ega taha endast hoolida.
Jõulude paiku hukkus Kambjas teel kõndinud jalakäija. Kahetsusväärne on see, et inimese taskus kinnaste all oli helkur.

Politsei ja maanteeameti helkurikampaaniad on igasügisene väsimatu ring. Tõsi, rahvusvahelises plaanis on Eesti inimesed ühed helkuriga varustatuimad. Rahvasuu õpetab, kuidas kuskil suures rahvusvahelises lennujaamas tunda ära eestlast – tal on helkur.

Riskikäitujatele annavad helkureid politseinikud, kuid kutsume kõiki inimesi üles oma lähedastele helkuri vajadust selgitama. Kahjuks tulevad hukkunute lähedased alles hiljem selle peale, et oleks pidanud oma sugulasele kinkima helkuri või helkurvesti.

Hiljutine traagiline õnnetus jalgratturiga Kodaveres näitas, et tihti ei piisa ka helkurvestist.

Koemets: Praegu uuritakse autojuhi käitumist õnnetuse hetkel ning suure tõenäosusega ei olnud seal kõik korras. Kuidas saab olla, et autojuht ei näe nii hästi varustatud ratturit? Tõsi, pimedal ajal kohustuslik punane tuli ratturil puudus.

Siiski tuleb tõdeda, et politsei ja maanteeameti jõupingutused teadvustamaks enda nähtavaks tegemise vajadust on kandnud vilja.

Roolijoodikute arv ei vähene?

Koemets: Terves Euroopas viiakse ühel ajal läbi juhtide lauskontroll ning eelmise aasta reidide andmed näitavad, et meil oli kõigist juhtidest 1,1 protsenti joobes. Kesk-Euroopas on olukord hullem, Skandinaaviast jäime maha. Üks sajast liiklejast ei ole kaine ja nii on ka Tartus.

Auto juhtimine üle 1,5-promillise joobega on meil nüüd kriminaalkuritegu. Loodeti, et selline meede vähendab roolijoodikute arvu. Tuleb välja, et mingit muutust see kaasa ei toonud. Raskes joobes roolikeerajate arv on täpselt sama.

Joobes juhtimist saab vähendada ühiskondlike protsesside kaudu. Mida rohkem on korrektseid sõitjaid, seda rohkem hakkab silma üksik hälvik, kes sõidab teistmoodi.
Kui ühiskond joobespäi sõitu ei tolereeri, ei saa ka need üksikud seda enam nii mugavalt teha. Väga palju on paranenud avaliku elu tegelaste liikluskäitumine.

Kes on tüüpiline joobes juht?

Leet: Avariitegijad on rohkem keskea kanti jäävad meesterahvad. Ja noored pidutsejad. Osa inimesi on ilmselt alkoholiga nii harjunud, et ei tee enam vahet, kas ollakse kaine või mitte. Noored istuvad joobeseisundis rooli pigem öösiti.

Õnnetustesse satuvad ka alarmsõidukid.

Koemets: Kuna Tartus asuvad päästjad ja kiirabi keset linna, tuleb neil pidevalt liiklusvoost läbi murda ja probleemolukorrad on justkui programmeeritud. Operatiivautode juhid kurdavad, et kuigi vilkur ja sireen töötavad, ei oska autojuhid käituda. Nad ei tea, mida teha. Kes põikab paremale, kes vasakule, kes jääb üldse seisma.

Ilmselt vajavad juhid põhjalikumat selgitust, kuidas sellises olukorras reageerida.

Maanteedel kihutamist on justkui vähem. Kas selle põhjus on kiiruskaamerad?

Leet: Teatav rahunemine on tõesti olnud. Varem juhtus Tallinna-Tartu maanteel rohkem õnnetusi. Ussisoo ennelõunal, Ussisoo pärastlõunal – nüüd seda enam ei ole. Kiiruskaameratel ja patrullidel on selles kahtlemata oma osa. Palju sõltub üldisest pildist ja eeskujudest, nende järgi kujundavad teisedki oma liiklemisstiili.

Miks kiputakse pärast avariid ära sõitma?

Leet: See on Tartu trend. Mõnel juhul ehk inimesed ei taju oma süüd – kriimud on niivõrd väikesed. Enamjaolt loodavad minema sõitjad aga karistusest ja sekeldustest pääseda. Õnneks ei ole sama märgata inimestele otsasõidu puhul.

Kui palju inimesed liiklusrikkumistest teada annavad?

Koemets: Eestlased on tagasihoidlikud, kuid paljud siiski tajuvad, et kui nad ise on aktiivsed, annab telefonikõne liiklusliinile 14 900 ka neile  turvalisema elukeskkonna. Kindlasti võiks helistajaid rohkem olla.

Roolis olles ei tohi mobiiltelefoniga helistada. Kas liiklusrikkumisest teatajale teeb politsei mööndusi?

Koemets: Vabandusega, et teatasin liiklusrikkumisest, ei maksaks küll roolis mobiiliga juttu puhuda, sest selle tõepärasust saab kontrollida. See on kaalumise koht, me kõik teeme valikuid. Politsei ei mõõda kõike alati pelgalt seadusega, vaid süveneb juhtumisse.

Mobiiltelefoniga rääkimise eest on ette nähtud trahv, kuid enamasti piirdume hoiatusega. Kui rääkija rikub liiklusreegleid – ei näita suunatuld, sõidab keelava fooritulega, tekitab ohtlikke olukordi –, siis on selge, et tema tähelepanu ei ole liiklusel ja ta tuleb peatada.