Tervishoiutudengeile langes loomevarguse kahtlus

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Priit Pärnapuu kontrollis jaanuaris tudengite lõputöid plagiaadiotsinguprogrammiga ning leidis mitmes töös plagiaadile viitavaid tekstiosi.

Kõrgkoolis moodustati loomevarguse uurimiseks komisjon ning õppeprorektor Inge Paju pidi täpsustama: 73 kaitstud tööst esines eksitavaid viitamisvigasid kaheteistkümnes.

Inge Paju ei varja, et nende kool on viimastel nädalatel üle elanud raskeid aegu ning et juhina ei ole tal sellest kerge rääkida. «See ei puuduta mitte ainult mind ja tööde juhendajaid, see puudutab kõiki, kes meil õpivad ja töötavad,» sõnab ta vaikselt. «Aga kui me suudame tõele otsa vaadata, siis suudame ka edasi minna.»

Paju lisab, et kui üliõpilane saab oma eksimusest aru, ei ole kooli eesmärk tudengit risti lüüa. «Nad kõik on meie pere liikmed ja tähtis on, et nad õppimisel kasvaksid,» ütleb ta ja märgib, et varem ei ole Tartu tervishoiukõrgkoolis õpilaste kirjalikke töid niisuguste programmidega süstemaatiliselt kontrollitud.

Paju selgitab, et jutt ei käi sugugi töödest, mis oleksid pahatahtlikud plagiaadid, vaid töödest, kus on ebatäpseid või eksitavaid viitamisvigu.

Inimlikud vead

«Tudengid ju kiirustavad ja unustavad – siin on palju inimlikke asjaolusid,» räägib ta ning lisab, et loomevarguse komisjon on vestelnud kõigi nende tööde autorite ja juhendajatega ning kõik need üliõpilased on lubatud oma töödega ka kaitsmisele, kuigi tõsiste viitamispuuduste korral on tulnud mõnel leppida kehvema hindega.

Plagiaadikahtluse terav teema tõusis Tartu tervishoiukõrgkoolis üles pealtnäha juhuslikult tänu õendusfilosoofia ja usundiõpetuse õppejõule Priit Pärnapuule, kelle käsutuses oli plagiaadituvastusprogramm ja kes kontrollis sellega tudengite lõputöid. Et teistes kõrgkoolides on niisugune süstemaatiline kontroll seni puudunud, ei saa tervishoiukõrgkoolile mingit hinnangut veel anda.

Pealegi – just praegu töötatakse Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse e-õppe arenduskeskuses selle kallal, kuidas hakata plagiaadituvastusprogramme kasutama Eesti kõrg- ja kutsekoolide õppetöös. Välismaised programmid on kallid, kuna nõuavad iga-aastast litsentsitasu, ja loomulikult ei ole need eestikeelsed.

«Eelmisel aastal kirjutasime Euroopa Liidu Sotsiaalfondi taotluse moodsa plagiaadituvastusprogrammi väljatöötamise ja juurutamise rahastamiseks Eestis,» kõneleb Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse e-õppe arenduskeskuse juhataja Ene Koitla. «See kõik on alles suure tee algus. Süsteemi esimene testimine on 2013. aasta kevadsemestril – küllap siis alles tuleb välja üllatusi.»

Tartu plagiaadijuhtumeist kuuldes lausus Koitla, et koolil ei tasu selle pärast paanikasse sattuda ning tegelikult tuleb hoopis kiita õppejõudu, kes suutis niisugused juhtumid avastada.

Ta märgib, et plagiaaditeema on infoühiskonnas aktuaalne. Eestis kaitstakse igal aastal umbes 200 doktori- ja 2400 magistritööd, lisaks tuhandeid rakenduslike ja integreeritud õppekavade ning kutsekoolide lõputöid.

Küsimuse peale, kuidas on seni plagiaadituvastamisega tegeldud, vastab Koitla, et see on olnud küllalt kaootiline. «Näiteks nii, et keegi, kes on ühel aastal juhendanud ühe üliõpilase lõputööd, on järgmisel aastal sattunud mõne teise üliõpilase töö retsensendiks ja leidnud siis sellest midagi väga tuttavat,» kirjeldab Koitla.

Ta jätkab, et plagiaadituvastusprogramm saab tõhusalt töötada vaid siis, kui tööd, mida on otsustatud kontrollida, on omavahel võrreldavad – need peavad olema digitaalselt arhiveeritud.

«Praegu on kohustus digitaalselt arhiveerida ainult doktoritöid,» ütleb ta. «Magistritöid arhiveeritakse instituutide või teaduskondade tasemel. Ning bakalaureusetöid, mis on plagiaadisüsteemi peamine sihtrühm, ametlikult elektrooniliselt ei arhiveeritagi. Niisiis tuleb meil kõigepealt panna paika ülikoolide arhiveerimisreeglid.»

Eestikeelse plagiaadituvastusprogrammi loomise kallal murrab Ene Koitla sõnul pead nende Tartus asuv koostööpartner, osaühing Ideelabor.

Programm töötab viisil, et näitab kontrollitavas töös ära kohad, kus on kattuvusi, ning ütleb, millised need kattuvused on. «See väljendub reas arvudes,» selgitab ta. «Lisaks programmi antud vastusele on nüüd appi vaja ka inimlikku silma, kes neid arve hindaks ja otsuse teeks.»

Õppejõud Priit Pärnapuu, kelle eestvedamisel plagiaadituvastusprogramm rakendust leidis, ütleb, et ausalt ja otsekoheselt plagiaadist rääkimine on kindlasti vajalik, kuid tema kavatseb seda teha kõigepealt oma kaasõppejõudude seas, mitte ajaleheveergudel. Ka peab ta tervishoiukõrgkoolis saadud tulemusi poolikuiks, kuna ei ole jõudnud tutvuda teiste kõrgkoolide üliõpilaste lõputöödega ning seepärast ei kommenteeri.

Kuidas kirjutada lõputööd

Õppeprorektor Inge Paju lisab, et plagiaadi tuvastamiseks tehtud uurimustest selgub, et plagiaadijuhtumeid esineb keskmiselt sama palju nii nende üliõpilaste töödes, kes teavad, et nende töid kontrollitakse programmiga, kui nende töödes, kes seda ei tea.

«Teema on laiem,» räägib ta. «See on ka õppekvaliteedi küsimus. Komisjonide töö näitas, et mitte keegi neist ei teinud viitamisvigu tahtlikult. Akadeemilise kirjutamise oskusega tuleb tegelda alates esimesest kursusest, mitte ainult enne lõputööde kaitsmist.»