Vanade vallapaberite lugemine ajab naerma ja ka nutma

Ahja vallavalitsus aastail 1910–1920. Klaasnegatiivile pildistanud Kristjan Kooskord. Seesama foto on allikapublikatsiooni kaanel. Foto: Karilatsi Vabaõhumuuseum

Võiks ju arvata, et möödunud sajandi algusest ja ülemöödunud sajandi teisest poolest pärit dokumendid, mis on seotud valdade tegevusega, on ajast ja arust, kuivad ja igavad. Ei ole nii! Vähemasti rahvusarhiivi kirjastatud allikapublikatsioonis «Vald. Talurahva omavalitsus 1866–1918» leidub protokolle ja muid ametlikke kirjapanekuid, mis mõjuvad nagu hea ilukirjandus – saab naerda ja saab nutta. Saab ka tõmmata võrdlusjooni tänapäevaga.

Praegu käib ülemaailmne kaitsepookimine. Sedasama tehti vanasti rõugete vastu.

Märtsis ilmunud raamatu peatükis, kuhu on koondatud valla elukorralduse teemalised dokumendid, võib lugeda Räpina vallavolikogu protokollist 29. aprillil 1882, et aukirja väärib Heinrich Ainson. Ta on vaktsineerinud 12 aastat ning selle ajaga rõugeid ehk «herneid» pannud 6000 lapsele ja täiskasvanule. Palgaks on ta selle eest saanud 18 rubla ning lisaks ei ole ta pidanud kõigil neil aastail maksma riigi- ja vallamaksu.