:format(webp)/nginx/o/2021/04/26/13747794t1h8115.jpg)
Varem või hiljem hakatakse südalinna kuskile midagi ehitama ja selle nimel langetatakse ka mõni puu. Mille poolest on keskpargi puud rohkem väärtuslikud kui näiteks Atlantise ümber asuvad
Viimase paari kuu jooksul ei möödu päeva, kus keegi ei arvaks midagi Poe tänava ja kaubamaja vahel asuva pargi kohta. Tänu arutelule on see roheala lõpuks nimegi saanud – keskpark. Pärast lapsepõlve möödumist ei mul olnud sinna kunagi asja, isegi läbi jalutamiseks mitte. Ilmselt on kodutud alkoholilembesed linnakodanikud välja tõrjunud teised, kes on ajaveetmiseks leidnud pisut soliidsema koha, olgu Delta platvormi või Pirogovi platsi. Nüüd, kui keskpargi säilimine senisel kujul on ohus ning võitlus kisub barrikaadidele, tuleb end selgemalt positsioneerida.
Tundub, et võitlus käib justkui rohealade pooldajate ja nende vahel, kellele ükski puu pole püha. Vähemalt tunnen alati mitmete tuttavatega diskuteerides vajadust esmalt selgitada, et Süku pooldamine ja metsaraie kritiseerimine võivad käia käsikäes. Tegelikult tundub mulle, et rohelist mõtteviisi on pisut valesti mõistetud.
Esmalt torkab silma, et keskpargist on saanud kui püha graal, mis peab säilima ükskõik mis hinna eest. Tõsi on see, et varem või hiljem hakatakse südalinna kuskile midagi ehitama ja selleks langetatakse ka mõni puu. Mispoolest on keskpargi puud rohkem väärt kui näiteks Atlantise ümber asuvad, mille juures erinevalt keskpargist ka päriselt aega veedetakse.
Võibolla saaks linnavalitsus kommunikatsioonis hirme hajutada, näidates, kuidas ühes kohas rohelust maha võttes seda teises juurde luuakse või selle kvaliteeti tõstetakse.
Praegusaegne rohelus ei pea tähendama piinlikult lühikeseks pügatud muru ja kõrgeid puid. Pigem on teemaks tasakaal tehisliku ja loodusliku, metsiku ja puutumatu ning tsiviliseeritud murulapikese vahel. Linnaniit ja -salu on juba teoks saamas, põnevaid roheeksperimente saab edukalt luua ka hoonete vahele, terrassidele ja majade seintele-katustele.
Läheb vastuollu rohelise mõtteviisiga, et südalinn on võimalikult lage ja mida kaugemal linna keskmest, seda enam äri, kultuuri ja elamuid.
Võibolla ei olegi probleem selles, et meil on südalinnas vähe parke, vaid selles, et oma üheülbalisuses ei kustuta nad piisavalt janu loodusliku elamuse järele.
Teine küsimus, mis läheb vastuollu rohelise mõtteviisiga, on nägemus linnaplaneerimisest nii, et südalinn on võimalikult lage ja mida kaugemal linna keskmest, seda enam äri, kultuuri ja elamuid. Tundub, et sinna suunda asi kisub: elamuehitus käib peamiselt südalinnast väljaspool, Lõunakeskuse ümbrus muutub aina ligitõmbavamaks ärikeskkonnaks ning Raadi ootab oma kultuurilinnakut. Iseenesest tore, et linnal on mitu keskust, näiteks Berliinis see mulle väga meeldib, aga Tartu on niivõrd väike, et selleks puudub vajadus. Pealegi soodustab mitme keskusega linn autostumist, sest kõik asub üksteisest kaugel.
Hea küll, südalinna maamärkideks peaksid jääma siis kaubandus ja rohealad, aga autoga Raadilt kesklinna selleks, et keskpargis jalutada? Ei kõla just kuigi roheliselt.
Tegelikult vajab linna süda kõike seda, mis praegu on kusagil mujal: kinosid, kunsti, raamatukogu, ka suuremaid kontoripindu ja elumaju. Paju tänava kõrghoone näitas, et suured kontoripinnad lähevad Tartus nagu soojad saiad.
Kui tahame rohkem töökohti Tartusse, siis peame looma selleks tänapäevaseid piisava suurusega ruume ja mitte Ringteel, vaid südalinnas, kuhu pääseb igast suunast kiire ühissõidukiga.
Head ideed ning innovatsioon sünnivad koostööst, mis omakorda tekib suurema tõenäosusega näost näkku suhtlemisel. Viimane tekib suurema tõenäosusega väiksemal tihedamal alal, kus ametlikud ja mitteametlikud kohtumised inimeste vahel on ilmselt sagedasemad. Selliseks piirkonnaks on üldjuhul linnasüda.
Uute kontoripindade ja kultuurikeskuste ehituse juures tuleb muidugi kriitilise pilguga üle vaadata autoga ligipääsetavus. Võibolla oleks mõistlik kogu südalinna alal suurendada kiiruspiiranguid, vähendada autoteede sõiduradasid ning luua sobivad tingimused, et inimesed pargiksid auto südalinna äärde ja kõnniksid sada meetrit jala. Usun, et seda tehtaks hea meelega, kui kõik asuks üksteisele lähedal ega nõuaks tunniajaseid matku.
Võibolla ei olegi probleem selles, et meil on südalinnas vähe parke, vaid selles, et nad ei kustuta oma üheülbalisuses piisavalt janu loodusliku elamuse järele.
Et mitte jätta muljet, nagu pingutaksin üle, toon lihtsa näite. Kujutleme, et töötate Lõunakeskuse juures, kus on päris suur hulk töökohti, soovite minna kontserdile ERMi ja seejärel sõbraga kinno. Et kesklinnas kino praegu pole, on lähim võimalus Eedenis.
Lõunakeskusest ERMi on 6,7 kilomeetrit ja sealt Eedenisse omakorda 3,6. See tähendaks 10 kilomeetrit pikka matka, mida vaevalt keegi jala hakkab ette võtma, ajapuudusel rattagagi mitte. Polegi nii imekspandav, miks paljud eelistavad autot nii väikeses linnas nagu Tartu.
Seda kõike kokku võttes pole mu sõnum kesklinna pargid maha võtta ja täis hoonestada. Kui autostumist aitaks vähendada aga mõnede puude langetamine ja südalinna tihendamine, siis võibolla oleks see rohelisem kui kümne küünega keskpargis kinni olemine.
Võibolla oleks aeg barrikaadidelt ära tulla ning mõelda laiemalt sellele, kuidas saame luua rohelise, mitmekesise loodusega linna, aga samas südalinna, kuhu on inimestel päriselt asja: elama, töötama, jalutama ja kultuuri nautima. Hea mõte võib nii kaduma minna, kui teda peab seitse kilomeetrit toimetama ühest linna otsast teise.