See videolugu algab Mazõrist, kus ma viibisin paari hea kaaslasega kaks suve tagasi, et enne Tšornobõli ja Prõpjatti sõitu end võõrastemajas välja puhata.
35 aastat katastroofist ⟩ Minu lugu rahuaja Tšornobõlist koos Prõpjati ja Mazõriga
26. aprill 2021, 15:07
Mazõr asub Lõuna-Valgevenes Prõpjatsi jõe kaldal – linna jõesadam on Valgevene suurim ja maanteesild Valgevene pikim. Prõpjatsi jõgi lookleb edasi läbi Polesje metsade lõuna poole, ületab Valgevene-Ukraina piiri ja jõuab omanimelise, Prõpjati linnani, mida teab kummituslinnana terve maailm. Linnulennult oleks sinna 120 kilomeetrit.
Ka Polesje metsade vahel olnud külad on ilmselt kummituslikud, kuigi neid me tookord ei näinud. Sest neist läbi otseteed ei ole. Need metsad asuvad Valgevene kõige saastatumas piirkonnas, nüüd on see radioökoloogiline kaitseala, mille elustikul teadlased silma peal hoiavad. Enne Tšornobõli katastroofi elas seal kümneid tuhandeid inimesi, nii nagu Ukraina küladeski, mida nüüd tühjadena, metsast ja võsast läbikasvanuna turistidele näidatakse.
Veel natuke Mazõrist.
Päeva lõpul läksime linna peale õhtusööki otsima ning sattusime Lenini väljakule, kus kaks noormeest seadsid üles helitehnikat, valmistudes kontserdiks. Nad tutvustasid end grupina «Mирные люди», tõlkes rahumeelsed inimesed, ning esimene pala, millega solist Dmitri alustas, kandis pealkirja «Mир».
Ka vene keelt halvasti tundvad inimesed teavad, et see sõna tähendab ühtviisi nii rahu kui tervet maailma. Mina, ükskõik kui palju kordi ma seda lugu pärast üle ka ei kuulanud, ei saanud täpselt pihta, kumba tähendust loo ettekandjad silmas võisid pidada. Minule sobisid mõlemad.
Telefoniga spontaanselt üles võtud räpilugu jäi kummitama ja sai hiljem Tšernobõlis ning Prõpjatis tehtud fotode saatemuusikaks videos, mida ma pole peale oma sõprade veel kellelegi näidanud. Olgu täna see päev.
Mõni hetk enne, kui solist alustab, võtan ma vaataja korraks enda kõrvale autosse, see sõidab läbi Tšornobõli tühjade tänavate, kus kaks giidi Yevgen Gontšarenko ja Peter Philon selgitusi jagavad, taustaks dosimeetrite piiksud.
Kas teile ka tundub, et räpiloo saatemuusika on inspireeritud otsekui nendestsamadest dosimeetri piiksudest?!
Tšornobõli tuumajaama neljas reaktor plahvatas täna öösel 35 aastat tagasi. Sellist katastroofi ei olnud inimkond kogenud ei sõja- ega rahuaegses maailmas ning ainus, millega seda sündmust praegu võrrelda saab, on 2011. aasta Fukushima tuumaõnnetus.
Me peatusime sel päeval mitmes Prõpjati lähedases külas, kuhu Tšornobõli huvilisi ikka sõidutatakse. Sattusime kultuurimajja, mille lava kohal kõrgus ukraina keeles punasel taustal loosung «Elagu kommunism – helge teekond tervele inimkonnale!». Veel üks versioon rahust ja maailmast!
Räpiloo «Mир» monotoonne takt nõudis kaadrite vahetamist ehk liigagi kiiresti ja nii võib tähelepanuta jääda näiteks pilt staadionist, kus tribüünid tõusevad keset metsa, või ka pilt kohvikust, mille on kuulsaks teinud gaseeritud vee automaadid, kuna juba enne mind on need pälvinud tuhandete huviliste fotoklõpse.
Kohvik ise asub muide Prõpjati jõe ühe haru kaldal, mis pärast katastroofi muudeti kinniseks veekoguks, et osa saastatud jõest konserveerida ja jõe põhiharust lahutada. See pildile võetud veepeegel on olnud aga rahuaja silmailu terrassile jalutama tulnud prõpjatlastele, kes elasid vastrajatud linnas oma uhiuutes kodudes ja töötasid hinnatud spetsialistidena turvalises tuumajaamas.
Prõpjati kuulsat vaateratast pildistasin muidugi ka. Aga hiljem sulatasin selle kaadri kiire üleminekuga kokku videopildiga, mille olin saanud radarist Duga. Miski ühendab neid – mõlemad on rahuaja vaatluskohad. Üks lõbustuspargis, mis jäigi avamata; teine asudes tuumajaamast 30 kilomeetri kaugusel paigas nimega Tšornobõl-2, kus 1976. aasta juulist kuni 1989. aasta detsembrini töötas antiballistiliste rakettide varajase avastamise süsteem. Seda lähedalt vaatama pääseb ainult eriloaga, mille me usinad giidid meile organiseerisid. 35 000 tonni rauda on monteeritud 150 meetri kõrguseks rajatiseks, mille pikkus maastikul on 800 meetrit!
Viimased pildid siin videos on aga taas autoaknast, nüüd enam mitte Tšornobõlist, vaid need on pilgud Valgevene praeguste külade aedadele ja majadele ning maastikule, mis kummituspaikadest tagasiteel silma rahustasid ning mõtetel edasi kulgeda lubasid.
HBO auhinnatud minisari «Tšornobõl» ei olnud selleks ajaks veel valminud.
