Siiri Laidla: ei tohi minu murkat hävitada!

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Tunnistan, et see kirjatükk on emotsioonidest laetuna vahest ehk liiga tormakas, järelemõtlematu. Olen varemgi suupruukimise eest vastu näppe saanud. Kuid ei saa mitte vaiki olla!

Sõna võtma ajendas Tartu kesklinna haljasala ümber puhkenud arutelu, et kas ehitada sellele magusale südalinna roheplatsikesele kultuurikeskus või mitte ehitada. Ka kõrvaltvaatajale on näha, et asi võtab tuure, kogutakse poolt- ja vastuallkirju ning ei möödu päevagi, kui ajalehes keegi sel teemal ei muljetaks. Igaühel neist on oma kujutlus ja argumendid, miks peaks või ei peaks uus kultuurimaja just keset alllinna ainukest suuremat haljasala paiknema.

Olen haljasala säilitamise poolt. Loomulikult ei saa see teistmoodi ollagi, sest, sündinud aastal 1959, toodi mind Toomemäe sünnitusmajast koju 21. Juuni tänavale. Seal möödus mu lapsepõlv ja noorus. Niipea kui jalad alla sain, hakkasime õuelastega «murkal» mängimas käimas. Ei teadnud ma, et see haljasala oli rajatud sõja varemetele ja et seal paiknes vanasti linna kaubanduse tuiksoon. Vahva oli toonastele kõrgetele tšinovnikutele paraadidel lehvitamise jaoks ehitatud tribüünil kodu mängida, sirelipõõsaste vahel luurata. Olen sellest kirjutanud oma lasteraamatus «Meil siin Juuni tänavas».