Galerii ⟩ Vaata, mis sai nartsissisibulast, mis pandi maha 150 aastat tagasi

Nüüd on see siis käes! Peipsiääre valla Sookalduse küla nartsissipõld ajab kulda üle ääre ning seda imet käivad inimesed vaatamas Tallinnast, Tartust, Elvast, Võrust … Kes esimest korda, kes kümnendat.

Esimesed õied ilmusid välja täpselt nädal tagasi reedel ja nüüd saab naabruses asuva Mesikäpa talu taks Messi iga päev oma isu täis haukuda. Lilleilu paistab maanteele kätte ja autod ei tihka peatumata mööda sõita. Talu perenaine Sirje Leini, kes on Peipsiääre valla raamatukogude juht, palub ainult, et fotosessioonide tegijad lillevälja teeradu täis ei trambiks. Kaks aastat tagasi tekkis sinna üks jõuline jalgtee, mis põllu pooleks lõikas ja ära enam ei kaogi.

Kolm Cardigani Walesi korgit – Puuk, Pikats ja Sini sõidutati kohale Võrust. Nemad tõmbasid kopsud lillelõhna täis põlluveerel, kuulates kenasti perenaise sõna ega tormanud õite keskele saba taga ajama.

Tartu kunagise keeltekooli direktor Beatrice Ulanova ja Tartu kutsehariduskeskuse õpetaja Edda Sõõru olid ise kui kaks puuduolevat lille sellelt põllult, ja sättisid end istuma pingile, ninad päikse poole.

Pink on pühendatud Eesti raamatukogunduse arendajale Aleksander August Sibulale (1884 – 1981), kes sündis Singli talus sellesama nartsissipõllu koha peal. Põld ise kasvas välja ühest lillesibulast, mille Saare mõisa preili tema isale Peep Sibulale (1846 – 1922) kord kiindumuse märgiks kinkis. Sellest on nüüd 150 aastat möödas.

Singli talu uus elamu ehitati enne esimest maailmasõda natuke eemale, osad lilledki viidi uude aeda kaasa, mahajäänud aed aga metsistus. Nartsisse see ei seganud, nad kasvasid ja paljunesid muudkui edasi aednikukätt nõudmata, ja nüüd on näha, mis neist saanud on.

Mida küll armastus suudab, kõlbab mõelda nüüd siin.